Plaanisin blogi ruttu ära kirjutada pärast reisi, aga no veebruar oli korralik back to reality ja lendas nii kiirelt, et ma ei jõudnud midagi teha peale töö ja e-poe asjade. Ma alustasin seda blogi kirjutamist veebruari lõpus, aga nüüd on käes juba märtsi lõpp ja kahjuks ma saan märtsi kohta seda sama öelda.
Aga ma üritan jätkata sealt, kus eelmine lugu Katas pooleli jäi. Uude hotelli minekuks saime juba terveks ja see tähendas seda, et nüüd pidime kiirelt hakkama ekskursioone tegema 😄. Aga enne veel, kui jõuan ekskursioonideni, siis räägin hotellist lähemalt.
15.01 võtsime suuna uude hotelli, kus peatusime järgnevad 10 päeva. Selleks hotelliks oli Thavorn Palm Beach Resort. Katast sõita oli see väga lähedal, mingi 10 minutit autoga. Kata ja Karon on kõrvuti. Läksime taksoga, maksis 200 või 250 bahti. Üritasime seal Bolti võtta, aga seal oli mingi tsirkus sellega – 3 juhti votsid vastu, aga ükski ei tulnud meie juurde lubatud ajaks, sõitsid isegi mööda sõna otseses mõttes… vedasid samal ajal teisi kliente ja siis tahtsid, et me ootaks 25 minutit neid 🤣. Tühistasime ära ja võtsime lõpuks reaalse takso (see valik oli ka Boltis olemas) ja taksod ei lasknud nii inetult üle. Lihtsalt see oli tüütu, et me passisime kohvrite otsas hotelli ees, justkui ootasime, kuni juht meieni jõuab ja siis lasti nii mitu korda üle.
Hotell
Esimene reaktsioon hotelli jõudes oli vau. Uhke skulptuuridega sissesõit ja veel uhkem receptioni ala.
Meie tuba ei olnud veel valmis ja tegime aega parajaks laste mängutoas. Piltidelt tundus mängutuba ägedam, reaalsuses oli pisike majake ja rohkem me seal ei käinudki kui ainult selle ühe esimese korra. Kui võrrelda seda mängumaja, mis Türgis Ela Excellences oli, siis ei olnudki midagi võrrelda 😄. Natuke selline “vajaks juba remonti” vibe oli ka seal mängutoas.
Toaga läks jälle kuidagi nihu 😄. Alguses meile öeldi, et saime upgrade (ma ausalt öeldes isegi ei tea, milles see upgrade seisnes, äkki vaate osas), aga see konkreetne tuba kolmandal korrusel oli nii kehv. Mingi ekstra vana konditsioneer oli seinas, see huugas nagu ma ei tea mis tolmuimeja, isegi kõige madalamal võimsusel. Ilma konditsioneerita oli toas ikka väga palav, seega see, et konti ei kasuta, ei olnud üldse mingi variant. Sellel hotellil polnud ka sääsevõrkusid (eelmisel hotellil Ozol seevastu olid), niiet polnud ka võimalust, et hoiame rõduuksed lahti. Ja lisaks sellele, meie toa ukse taga koridoris oli 10 kliimaseadmete soojusvahetit (no teate need masinad, mis õue paigaldatakse) ja need lärmasid seal. Ma olin esimesel ööl ikka väga kettas ja magada ei saanud. Ma olen ülikerge unega ja seega igast helidele ülitundlik ja lähen max närvi, kui mu uni häiritud on 😄. Nagu talveunest äratatud karu. Igatahes, läksime muret kurtma ja pakuti meile uut tuba vaatama minna, kuigi alguses öeldi, et kõigil on samasugused masinad, et sinna pole vist midagi teha. Ja no päris olidki kõikides tubades samad masinad – neljandal korrusel oli modernsem konditsioneer ja seal oli see üsna vaikne. Endalegi teadmata upgrade‘sin meid veel kallimasse tuppa – suurema rõduga ja parema vaatega jms 🤣. Tasub nõudlik olla.
Hotell ise oli uhke, aga mis mind kohapeal veidi segas, oli see, et see oli väga ammu ehitatud (1985, ma ei liialda, kui ütlen, et väga ammu). Jah, oli küll renoveeritud seda, aga mingid asjad, mida võtan juba iseenesest (nt et kliima läheb kinni, kui rõdu lahti teha, usb laadimisaugud tavaliste pistikute asemel jne), seal ei olnud ja kohati oli näha remondist, et kehvasti tehtud, pole piisavalt puhas jne. Ma ei taha selles mõttes kuidagi nuriseda, üldine kogemus oli okei, aga ma panen endale järgmiseks korraks kõrva taha, et kui hotelli valin, siis uurin välja ka selle, kui värske see ehitis on 😃. Seekord läks kuidagi reisiplaneerimisega nii kiireks ka, et ega väga ei olnud aega sellega tegeleda ja võtsime midagi ära, mis normaalne esmamuljel tundus.
Restoran oli ok, hommikusöök oli parem kui Ozos. Valikut oli rohkem – omletid, munad, aasia toit, salatikraam, puuviljad, erinevad magusad toidud.
Restoranidest olid hotelli alal veel kookide ja jätsi kohvik, eraldi jookide kohvik ja siis mingi Ciao nimeline restoran. Käisime kõigis ja täiesti normaalsed kohad olid. Söökide hinnad pigem läänelikumad, aga mitte nii nagu Eestis. Kokteilid olid kohalikus mõistes kallid – 400 bahti tükk. Happy houril sai -50%.
Hotellil olid ka mitu hoonet. Osad toad olid basseini ligipääsuga ja peamajast eraldi. Tundus, et need olid uuemad kui peamaja.
Mis selle hotelli juures oli äge – neil oli ilus aed. Väga palju erinevaid taimi, kogu aed moodustas terviku ja oli ilusti kujundatud. Aednikud päevad läbi hoolitsesid jne. Andis väga palju hotelli õuealale juurde.
Mis mulle ei meeldinud, aga lapsele meeldis väga – neil oli seal miniloomaaed. Kitsed, lammas, sead, jänesed, kilpkonnad ja papagoid. Neid toodi kaks korda päevas tunniks ajaks lastele välja. Neid anti lastele sülle ja notsudele sai pudelist piima anda. Ma ei tea, osad ei kutsunud seal oma lapsi korrale ja ikka väntsutati neid loomi. Mulle üldse ei meeldinud. Seega ma ei teinud sealt ka ühtegi pilti. Aedik, kuhu neid toodi, oli ka üsna väike. Inimesi lasti palju korraga sisse.
Karon beach
Hotellil enda rannaala ei olnud. Selleks, et saada Karoni randa, tuli hotellialalt välja minna ja üritada saada üle tee. See tänav oli väga tiheda liiklusega. Üleval pool videost rand paistab. Rand ise oli ilusam, kui see, kus me Katas käisime. Liiv oli kuidagi puhtam ja peenem. Võib-olla käisime Katas liiga ühes kohas ainult rannas, ma ei tea, aga meie kogemusel oli Karon mõnusam.
Rannas oli ka palju tegevusi – sai skuutreid laenutada, parasailingut (langevarjuga kaatri taga lendamine) teha, võrkpalli mängida teistega jms. Rand oli päris pikk.
Videost näha olev rannaosa ja tänav oli veidi kaugemal meie hotellist. Filmisin seda siis, kui jalutasime söömast koju.
Söömine
Söömisega tegime jälle nii nagu Katas. Valisime mõned head kohad välja ja käisime nendes erinevaid sööke söömas. Selle hotelli miinuseks oli see, et lähedal ei olnud väga kohti. Lemmikkoht ei olnud meist kaugel, aga kuna pidime ringiga minema, siis 500 meetrit tuli ikka jalutada 😃. Lemmikkohaks oli Sala Bua. Toit oli väga odav (tervele perele söögid ja joogid 400 bahti) ja kõik, mis proovisime oli väga maitsev. Hästi oskasid vürtsi lisada ka toitudele. Mulle väga vürtsised toidud ei meeldi, aga seal oli kõik kuidagi mõnusalt paigas.
Teine koht, kus me palju käisime, oli vegan koht nimega Soul. Seal oli meil lihtne käia, kuna ükski asi polnud ju laktoosiga. Saime menüüst kõike tellida. Soulis olid veidi kallimad söögid, enamjaolt läks tervele perele toit 30€ kanti (1000-1500 bahti). Abikaasa lemmik oli sealt Acai kauss. Võtsime seda päris mitu korda.
Väljasõidud
Esimesed kaks päeva uues hotellis lihtsalt puhkasime ja kohanesime. Väljasõidud ja ekskursioonid ostsime Katast Sugar and Spice restoranis olevalt reisikorraldajalt. Saime oluliselt soodsamalt võrreldes Katas Ozo hotellis pakutuga – kui õigesti mäletan, siis vist isegi poole soodsamalt. Ja me ei võtnud seda, mis neil seal voldikutel pakuti, vaid valisime ise spetsiaalselt koha välja ja küsisime, kas saavad meid sinna viia.
Elevandid – Hidden Forest Elephant Reserve
Esimene ekskursioon oli meil 17.01 elevante vaatama. Ekskursioon maksis 2100 bahti inimese kohta, laps sai tasuta. Meie saime siis 4200 bahtiga. Selle eest saime transpordi, giididega tuuri ja lõunasöögi.
Ma olin väga veendunud, et iga elevandi sanctuary ei sobi – tuleb uurida eelnevalt, kuidas seal loomi koheldakse ja viia turistina oma raha sinna, kus elevante kõige paremini koheldakse. Suure uurimistöö tulemusena osutus valituks koht nimega Hidden Forest Elephant Reserve. Enne kui jõuan kogu seikluse kirjelduse juurde, siis tõesti väga soovitan seda kohta. Väga toredad inimesed tegutsevad selle taga ja väga õiget asja teevad. Üks asutajatest viis meiega seda tuuri läbi ka, Louise on tema nimi. Lisaks temale oli kaasas veel ka giid nimega Tiina, ta on Soomest pärit, seega saime Helsingi ja Tallinna teemadel ka muljetada 😃. Igal elevandil oli ka personaalne juht (ingl k mahout). Ma ei tea, kuidas seda õige tõlkida on eesti keelde, taltsutaja pole vist päris õige sõna 😃.
See elevantide tuur oli tõesti igas mõttes nii tore. Elevante keegi ei katsunud, nende seljas ei ratsutatud, nad ei olnud ketis jms. Ainult kõige alguses saime neile süüa anda, et nendega veidi rohkem tutvust teha. Neil on hetkel 4 elevanti, kes kõik on halbadest tingimustest päästetud elevandid. Kui suudavad piisavalt asja käima saada, siis on neil plaan laieneda. Selleks hetkeks, kui meie neid külastasime, olid nad tegutsenud 4 kuud.
Tuur algas sellega, et meile räägiti natuke tausta ja näidati videosid. Need videod elevantide halvast kohtlemisest olid päris kurvad vaadata. Kui juba elevantide juurde läksime, siis saime neile anda suhkruroo varsi söögiks. Edasi liikusid elevandid koos oma juhtidega, neil olid oma marsruut ja toimetused, “külalised” (ehk meie tuurigrupp) said neid veidi eemalt jälgida. Tuuri lõpupoole käisid nad ka tiigis ujumas, see meeldis neile väga. Sel ajal saime süüa ja neid vaadata. Söök oli ka kõik vegan, seega laktoosimure oli jälle olemata. Võtsime lapsele kaasa ka käru, kuid sellega polnud seal midagi teha. Ma arvasin, et see tuur on pikk matk, aga tegelikult kõndimise mõttes ei olnud midagi hullu, pigem kõndisime vaikselt teed läbi ja enamuse ajast saime peatustes puhata ja istuda. Kui ma õigesti mäletan, siis tuur kestis kella 10-13. Meil väga vedas, et tuuri päeval oli pilvine, siis oli natukenegi inimlikum see kuumus.
Tegin Instasse ka toreda video sellest, see annab väga hästi seda kogemust edasi, mida ma kahjuks siia lisada mingil põhjusel ei saa 😵💫 Instast saate vaadata siit.
Kaubanduskeskus ja Big Buddha
18.01 ehk juba järgmisel päeval käisime Big Buddha juures ja ostukeskuses. Võtsime autojuhi teenuse 5h, maksis 1800 bahti. Mingi eriti tuunitud bussiga saime ringi sõita. Mõtlesime küll, et miks meile bussiga järele tuldi, pidi privaatsõit olema, aga olime üksinda bussis, ju siis polnud muud autojuhti/autot võtta. Sõitsimegi siis pool päeva selle pimp my ride bussiga.
Tahtsime Buddha juurde uuesti minna, kuna 2018 aastal oli seal päris äge. Buddha juures olid ahvid ka, poisile pakkusid nalja. Aga nagu ikka, ahvide juures tuleb ettevaatlik olla – nad on hullud vargad, kõik tahavad käest ära võtta 😃.
Kuna sõitude peale kulus ka aega, siis tegelikult ostukeskusesse väga palju aega ei jäänud. Oleksime pidanud võtma ostukeskuse eraldi sõiduna, aga no tagantjärgi tarkus. Buddha juurest ostukeskusesse oli ka 30 min sõitu, seal ei ole vahemaad pikad, aga liiklus on kogu aeg tüütu. Ostukeskus, kuhu me palusime end viia oli Central Phuket Floresta. Seal on kaks ostukeskust kõrvuti, ega ma aru ei saanud, kumba peaks minema. Kohale jõudes aga nägime, et kõrvalolev ostukeskus Central Phuket Festival oli tegelikult ühenduses Florestaga – üle tänava oli tunnel ehitatud, kust sai kohe lihtsasti minna teise keskusesse. Florestas olid uhkemad poed – Louis Vuitton, Dior, Hermes, Gucci jms, aga mitte ainult, ka näiteks Mango ja Festivalis natuke tavapärasemad poed – Nike, Aldo, McDonalds.
Shoppamiseks väga palju aega ei jäänud. Võtsime mõned kindlad poed ette ja ostsime mõned asjad ja juba pidimegi tagasi sõitma. Ega me sellel päeval rohkem midagi väga ei teinudki – nagu ikka toit, bassu ja rand.
Vaatamisväärsused Phuketi alumises otsas
Jätsime ühe päeva vahele, kus chillisime niisama ja uuele tuurile läksime 20.01. Jällegi oli meil võetud auto koos juhiga.
Esimeseks kohaks mida me külastasime oli Karon Viewpoint (kaardil nr 1). Ma ütleks, et sealt oli ilus vaade, kuid nothing special ja midagi seal väga teha ei olnud. Me läksime sinna üsna varahommikul ka, mingi kella 9 paiku. Aga ikkagi oli juba päris palju hiina turiste seal. Tõenäoliselt keset päeva võib seal päris palju rahvast olla. Tegime pilti ja liikusime edasi.
Järgmise kohana sõitsime Black Rock Viewpointi (kaardil nr 2). Ma pean ütlema, et see oli korralik šokk 😃. Mingist hetkest autojuht ütles, et tema autoga enam edasi ei saa. Kui tahame edasi minna, siis on vaja minna kohalike autosse ja selle sõidu eest siis eraldi maksta. Alguses me ei saanud aru, et miks. Aga keset sõitu saime aru küll, miks tavaliste autodega seal ringi ei liigutud. Me sõitsime mingi kastiauto kastis 😃. See tee oli nii hirmus ja künklik/auklik seal. Aga sellise kuumaga poleks tahtnud seda matka jala ka ette võtta. Laps oli eriti šokis. Mingisse auto kasti pannakse istuma, ilma turvaistmeta. Täiesti ennekuulmatu autoga ilma turvatoolita sõita. Allolevalt kaardilt on näha umbes see teekond, mis me sõitsime kastikaga. Ja siis punase pini juurest pidime ronima sinna Black Rock Viewpoint‘i.
Igatahes, mõtlesime siis, et viiakse meid autoga sinna vaatamispunkti, aga päris viidigi 😃. Pandi meid mingis kohas keset tühermaad maha ja öeldi, et nüüd siit tuleb jala minna. See autojuht näitas mingi lambise metsa poole, mis asus mäe peal. Hakkasime siis minema ja üsna alguses tuli seal ka silt, et “võib madusid olla”. Hea, et ma seda siis alguses ei näinud. Mees ütles mulle seda alles siis, kui me juba tagasiteel olime. Kõndisime seal metsas ja ega ausalt öeldes aru ei saanud üldse, et kuhu me minema peame. Sellist normaalselt matkarada seal ei olnud 😃. Lõpuks, kui me metsast välja jõudsime, siis olime juba liiga higised ja liiga wtf meeleolus 😃. Mingid kaks tüüpi olid ka seal parasjagu pildistamas, siis saime aru, et okei, peab vist õige koht ikkagi olema.
Otseselt nuriseda ei saa ju tegelt – pilt sai ju ilus.
Üsna creepy seiklus oli ja kui oleks teadnud, siis ilmselt uuesti ei läheks. Järgmine kord tuleb targem olla ja natuke rohkem vaatamisväärsuste kohta uurida, kui see, et Google Mapsist vaadata mingeid pinpoint‘e.
Black Rocki lähedal on tegelikult ka Nui beach. Kui seda kaarti vaadata (millest mööda scrollisid just natuke aega tagasi), siis seal on Nui rand näha. Sinna oleks saanud samasuguse kastiauto kogemusega. Tol hetkel, kui avastasin selle, siis tundus päris mõnus selline pigem eraldatud koht, kuhu saaks minna, aga kuna meil olid tolleks päevaks plaanid juba tehtud, siis otsustasime, et jääme oma plaani juurde. Ja ega selles kastiautos rohkem loksuda ei tahtnudki. Praegu nüüd seda blogi kirjutades vaatasin, mis Tripadvisoris on selle ranna kohta kirjutatud ja pigem on kehva tagasisidet jäetud (inimesi on scammitud seal jms). Niiet võib-olla on ka parem, et sinna ei läinud.
Meie järgmiseks peatuseks oli Rock Beach Swing (kaardil nr 3). Seda oleks olnud tegelikult mõistlik külastada Karon Viewpointilt otse, aga kuna seal oli mingi segadus piletite ja tasudega, siis me alguses ei läinud ja otsustasime pärast seda kastiauto kogemust, et fine, lähme siis ikkagi. Ma ei mäletagi, piletid olid vist 1200 bahti. Seal pidime samuti oma autost välja ronima ja istuma mingisse maasturisse, mis oli küll oluliselt meeldivam kui see eelnev kastiautoga sõit. Aga jällegi, see sõit ei olnud meeldiv, sest tunne oli nagu me oleks sõitnud 45 kraadise nurga all sinna. Ma pean ütlema, et ma pole kunagi nii viltu autos olnud 😃. Hakkas sisekõrva ka natuke sassi ajama, selles mõttes oli veider kogemus.
Sisuliselt oli see lihtsalt mingi väga instagrammable koht, kus midagi teha ei olnud peale jalutamise ja piltide. Vaated olid seal muidugi ilusad ja kuna sinna päike ei paistnud väga ka sel ajal, kui me käisime, siis oli täitsa mõnus.
Seal oli tegelikult vaeva nähtud. Üritatud justkui mingeid atraktsioone tekitada. Panen mõned suvalised klõpsud ka, et seda valikut sealt edasi anda.
Unustasin – kiikuda sai seal ka (mitte küll sellel ilusal kiigul, mis esimestel piltidel näha oli). Kiikumise juures töötasid eraldi tüübid, kes panid turvarihmad kinni ja siis tegid hoogu. Üks tegi pilte ka. Abikaasa üritas alguses ise teha, aga kutt rabas telefoni käest ja hakkas insta materjali tootma. Palun, siin on tulemus:
Edasi sõitsime Nai Harni ja Rawaile.
Söögipausi tegime sellises kohas nagu Boost Cafe (kaardil nr 4). Söök oli okei – ma ütleks, et nägi parem välja. Mingit jõhkrat maitseelamust ei saanud. Aga rahvast oli seal palju, ju siis ikkagi popp koht kohalikus mõistes.
Järgmine peatus oli Promthep Cape (kaardil nr 5). Seal oli samuti viewpoint. Päike oli selleks hetkeks juba nii ere ja päris kõrvetav.
Nai Harnis käisime paaris poes ja rand tundus päris mõnus (kaardil nr 6). Rawai rannast sõitsime ka mööda, tundus ka täitsa norm, aga seal me ei peatunud ja seda kaudu sõitsime oma hotelli tagasi (kaardil nr 7). Järgmisel korral Phuketisse minnes (see on oluline praegu kirja panna, siis mul on hea jälle vaadata mõned aastad hiljem 😃) võiks pikemalt Rawail peatuda. Kuigi mulle öeldi, et Rawail on hästi palju ühte rahvust, siis tegelikult minu kogemus oli, et terve Phuket on neid täis. Meid nad otseselt ei seganud, seega ei lasknud ennast häirida.
Ekskursioonidega hetkel kõik. Mul on juba tunne, et see postitus on liiga pikk. Kogu aeg kirjutan seda, aga valmis lihtsalt ei saa 😃.
🎉Mehe sünnipäev🎉
Mehel oli reisi ajal sünnipäev ja tähistasime seda seal vähemalt mõned päevad 😃. Sünnipäevahommik algas kookidega ja küünalde puhumisega.
Õnneks need koogid, mis mina tõin hommikul, olid ikka maitsvad ka.
Õhtupoole käis ta skuutriga sõitmas ja parasailing‘ut tegemas.
Kuna õige sünnipäev oli pühapäevasel päeval, siis väljavalitud restorani saime alles päev hiljem minna. Aga resto oli äge, toit oli hea. Nimeks Kata Rocks. Võrdleksin Tallinna kohtadest näiteks NOAga, aga seal olid lihtsalt vaated ilusamad kui NOAs – midagi teha pole, NOA on üks mu lemmikkohti, aga seal lihtsalt ei ole infinity basseini ja kogu aeg soe 😃. Hindade mõttes oli Eestile sarnane, isegi natuke odavam kui NOA. Sõime eelrooga, põhirooga, lapsel oli toit, joogid ja magustoit – kokku läks äkki 120 eurot.
Päevasel ajal saab seal infinity bassus ujumas ka käia, õhtul ca 16.30 paiku öeldi, et nüüd vutt-vutt kõik veest välja ja oli näha, et ujukates inimeste asemel hakkasid tekkima sätitud ja viisakates riietes inimesed 😃. Ühele naisele tehti seal ka abieluettepanek.
Mõned pildid veel niisama puhkamisest…
…sest niisama puhatud sai see reis küll. Muidu nädalastel reisidel on iga päev päris ära planeeritud ja lebokat väga ei ole, siis seekord saime küll väga rahulikus tempos toimetada ja lihtsalt vedeleda ka. Ma isegi sain selle raamatu ära lugeda, mis mul väga pikalt ootel oli.
Poiss tahtis kogu aeg basseinis olla. Tore, et talle vesi meeldib, erinevalt ta emmest… Peaks tegelikult hakkama temaga ujumistrennis ka käima, aga eks jõuame selle juurde ka.
Selles hotellis me olime kokku 10 ööd ja olgugi, et esimese nädala eelmises hotellis olime haiged, siis siin hakkas juba tunduma, et tegelt oleme puhata saanud küll ja vaimselt on päris mõnus olla.
Ma siiralt püüan aega võtta, et Phuketi reisi viimane osa ei tuleks 2 kuu pärast, vaid saaks ikka mõistliku aja jooksul valmis 😃. Seniks aga loodan, et nautisite ja palun korrastage oma kodusid-töökohti-suvilaid (tehke mu e-poest endale ost – www.hos.ee, vajan teie supporti!).
