Seda postitust ma olen küll päääris kaua edasi lükanud. Kui laps ära sündis, siis mul polnud lihtsalt jaksu ega tahtmist sellest kirjutada ja siis tuli suvi, aeg kadus lihtsalt nii ruttu.
Aga praegu nüüd, kui ta on olnud juba 9 kuud minu kõhust väljas, siis on sobiv hetk tuletada meelde see aeg, kui ta oli 9 kuud minu kõhus.
9 kuud sees, 9 kuud väljas pilt. Nahk on veidi lõdvem kui enne, aga muidu vorm on päris hea. Olen rahul.
Raseduse ajal ma blogi ei pidanud, üldse kaua hoidsin seda saladuses. Otseselt nagu põhjust ei olnud, aga nii kaua kuniks kõik vajalikud testid said tehtud, ei tahtnud nagu kõva häälega rääkida. Igaks juhuks. Pärast seda, kui lõpuks inimestele ütlesin, siis mingist hetkest kadus jaks täiesti ära ja siis ma ei viitsinud enam kirjutada ja otsustasin, et kirjutan sellest hiljem.
Ma pidasin märkmeid raseduse ajast, seega saan üsna hästi meelde tuletada, mis toimus. Mul oma rasedapäeviku tegemine ka pooleli, seega ongi hea, kui meelde tuletan, sest sinna ma nagunii kirjutan tekste juurde.
1. trimester
Me saame lapse!
Juuni (0-4. nädal)
Rasedusest teada sain juunikuu lõpus, 4. rasedusnädalal, mis on tegelikult üsna varakult. Mehele andsin beebisokid kirjaga “I Love Dad” ja seal sees oli kahe triibuga rasedustest. Käisime restos tähistamas meie uue teekonna algust. Laps oli planeeritud ja väga oodatud. Lihtsalt, kui päriselt kohale jõudis, siis oli ikka šokk 😁.
Hakkasin siis uurima, et mis nüüd edasi vaja teha on ja infot oli üsna palju. Aga aitas ITK video. Hakkasin võtma foolhapet juurde ja tegin uurimustööd, et kelle võiksin valida ämmaemandaks. Seda teadsin juba varem, et lähen rasedusega arvele ITK-sse. Panin valitud ämmaemanda juurde 1. visiidi kirja, mis toimus 6. nädalal ehk siis kahe nädala pärast.
Mul on halb olla 😩
Juuli (5.-8. nädal)
Pilte mul sellest ajast eriti pole. Ainult mõned klõpsud kassidest ja paar pilti sellest, kui sõitsime autoga ringi 👈🏼👇🏼.
Esimesed 8 nädalat mul oli väga halb olla, olin haige ja üleüldse hormonaalne tasakaal oli paigast ära. Süda oli paha. Aga õnneks pärast 8. nädalat oksendamise tunne kadus ära ja enam tagasi ei tulnudki. Haigena ja tujutsedes panime mulle uue hüüdnime – “Divan Julm”, sest ma olin pahas tujus ja vedelesin diivanil 😂.
Hakkasime vaikselt tegema ka uurimust, et milliseid beebiasju vaja osta on. Hull planeerija ja muretseja nagu ma olen. Käisime salaja beebipoodides, sest ma ei tahtnud, et keegi mind seal näeks 😂. Asjade vajalikkuse pärast muretsesin ikka täiega üle. Poleks üldse nii palju asju vaja olnud 😁. Sellest teemast lubasin ka kunagi ammu kirjutada. Eks näis, kas ma sinna jõuan üldse 😂. Juba praegune postitus on suur samm edasi.
Käisime Tartus ja Saaremaal, aga väga raske oli head nägu teha teiste ees, kui tegelt oli nii halb olla ja kogu aeg pidin põhjendama, et miks süüa ei taha. Mul joppas tegelikult sellega ka, et 4-8. nädal, kui mul kõige kehvem oli, siis mul oli töölt puhkus ja sain kodus olla selle aja. Magasin lõunaund iga päev.
Tore on, et ikkagi Saaremaal ära käisin, sest see jäi mu viimaseks kohtumiseks vanaemaga.
Ämmaemanda vastuvõtud ja muud uuringud
Esimene ämmakavisiit läks hästi. Põdesin küll, et äkki ei olegi südamelööke, aga nägime ilusti oma väikest täpikest ekraanilt. Kahju ainult, et ultrahelipilti ei antud. Issi käis alguses igal vastuvõtul kaasas. Tähtajaks määrati 06.03.20.
August (9.-13. nädal)
Iga kuu tuli viia ITK-sse uriiniproov ja siis oli ka kohtumine ämmakaga, lisaks mingi sagedusega tuli anda verd (seda ei olnud nii tihti).
Ma tegelikult tahtsin väga minna reisile veel nii-öelda viimast korda kahekesi, aga lõpuks otsustasime, et ei hakka riskima ja ei lähe. Kõige turvalisem on reisida 2. trimestril ja ämmakad soovitavad max 6 lennutunni kaugusele.
Käisime augusti alguses ITK perekooli kahes loengus – ‘Lapseootus’ ja ‘Tervislik toitumine’.
Augusti keskel käisin tegemas ka Niptify testi. 10. rasedusnädalal andsin verd ja 2 nädala pärast sain teada, et lapsega kõik hästi ja tuleb poiss. Mehele teavitasin sugu nii, et panin sinist värvi õhupalli särgi alla nagu rasedakõhu 😂. Kuna särk oli peal, siis ta värvi ei näinud ja kui õhupall särgi alt välja kargas, siis oli sinine ‘ME SAAME POJA’. Minu sisetunne ei petnud. Olin algusest saadik üsna kindlal arvamusel, et poiss on.
Augusti teises pooles oli uuesti ultraheli (kuklavoldi mõõtmine). Meil mõlemal läksid silmad natuke vesiseks, kui nägime oma 5 cm pampu mu kõhus käte ja jalgadega vehkimas. Lõpuks sain oma väga tahetud ultrahelipildi ka.
Söögiisu, vaevused jms
Väikse vahepõikena panen kirja raseduse eripärad, mis mul olid.
Kui raseduse alguses ei tahtnud lihtsalt üldse süüa, siis hiljem mul mingeid söögiisusid ei tekkinudki. Vahepeal oli nii, et tahtsin koduaia õuna mitte poe oma, aga ma ei pidanud seda ka sekundi pealt saama, vaid kui paari päeva jooksul sain, siis “rahunesin maha” 😁. Toitusin nii nagu varemgi. Palju puu- ja köögivilju, võrdlemisi vähe liha. Üritasin suhkruga piiri pidada (minu mõistes siis karastusjoogid, mu suur nõrkus). Okei, viinamarju ma ei söönud enam teadlikult.
Esimestel kuudel kaal pigem langes. Olin paar kg kergem kui enne rasedust. Jõusaali trenni väga teha ei jaksanud, käisime iga päev jalutamas. Kokku võtsin rasedusega juurde 14 kg.
Hädadest kimbutasid seljavalu, sääremarjad läksid krampi ja nina jooksis tihti verd ja igemed ka. Õnneks mees kreemitas iga õhtu magneesiumkreemiga jalgu ja niisama kehakreemiga kõhtu. Väga luksuslik poputamine oli mul 9 kuud iga õhtu. Seljavalude vastu aitas teipimine ja massaaž. Mul valutas nii üla- kui alaselg. Lõpus olid ka jalad hästi turses.
Eriti haige oli see, et mul läksid kaenlaalused tumedaks (pigmendiga seotud kuidagi). Nii inetu nägi välja, õnneks paari kuu jooksul pärast sünnitust läks tagasi kõik 😁.
Mingist hetkest raseduses teises pooles hakkas mul kõht päris tihti kõvaks minema ja nagu jäigi pikemalt toonusesse. Ühe korra isegi hellasin sinna ITK valveämmakale ka. Seda pidi jälgima, palju pidi puhkama ja kui üle ei läinud, siis kontrolli. Ma õnneks sain ikka iga kord ise korda, aga ehmatas ju ikka.
2. trimester
Kuskil 16. nädalal hakkas kõht välja paistma. Mõtlesin, et mis küll talvel saab, sest ega mul endal selliseid suuremaid üleriideid polnud. Leidsin kaupsist kasuka, kuhu tundus, et mahume mõlemad sisse. Kusjuures see on 36 suuruses, mis on ju minu tavaline suurus, suht naljakas, et kahekesi sinna mahtusime. Jaanuarini vist käisin jalutamas mehe talvepükste ja -jopega 😂. Edasi ei läinud mehe riided ka enam eest kinni.
September (14.-17. nädal)
Augusti lõpus oli Marie beebipidu ja septembri alguses Kadri&Tarvo pulm, kus ma siis midagi veel kellelegi ei öelnud 😁. Aga päris äge oli teada küll, et Mariega meil tited nii väikese vahega tulevad.
Oktoober (18.-21. nädal)
17+2 tundsin esimest korda Poiku liigutusi. Alguses polnud kindel, et mis asi see kõhus mullitab, aga sain ikkagi aru, et need on tema jalahoobid 😂.
Oktoobris käisime veel ühes ultrahelis – looteanatoomia uuring. Kõik oli hästi. See oli naljakas, et pidin kükke tegema ja hüppama, et laps end keeraks 😁. Sel korral ütlesin ultraheli tegijale, et tahan kindlasti pilti, kuna see läheb lapse beebialbumisse ja siis me proovisime hea nurga alt teda saada nähtavale ja ta printis mulle 3D pildi ka.
Käisime Helsingis Ariana Grande kontserdil. Muretsesin küll, et ega pole liiga kõva heli lapsele, aga õnneks istusime lavast suhteliselt kaugel ja mõõdetud detsibellide järgi oli kõik ok.
November (22. – 26. nädal)
Novembris hakkasime käima perekoolis Ämmaemanduskeskuses. Soovitan, Ingrid on väga pädev ja oskab asjadest nii positiivselt rääkida.
Sünnituse ärevus kadus mul pärast Ämmaemanduskeskuse loengutes käimist ära. Siis tekkis pigem ärevus selle ees, et mis saab siis, kui me ükskord lapsega kodus oleme.
Hakkasime vaikselt inimestele ütlema ka. Pere sai juba varem teada ja mu töökaaslased olid ühed esimesed, kes teada said, sest noh isegi, kui ma ei tahtnud öelda, siis nad hakkasid mingi hetk seda nägema 😁.
Käisime ise jõulupilte Tulbi stuudios tegemas ja Hedon Spas puhkamas.
Detsember (27. – 30. nädal)
November ja detsember möödusid ikka väga ruttu, sest ma pidin hästi palju tööd tegema veel enne, kui puhkusele jäin. Töölt läksin ära jõuludest ehk siis lapse sünnitähtajani 2,5 kuud aega. Kasutasin kogu oma põhipuhkuse ja seejärel võtsin rasedus- ja sünnituspuhkuse. Kirjutasin natuke tööst ja viimasest päevast siin.
Hakkasime vaikselt nimede peale mõtlema. Mitte ükski nimi väga ei meeldinud 😁. Vaatasime nimede raamatust ja ka nt Äripäeva Rikaste TOPist 😂.
3. trimester
Pean tegema trenni 💪🏼
Jaanuar (31. – 35. nädal)
Uuest aastast hakkasin käima ka rasedate trennides. Proovisin MyFitnessi rasedate jõutrenne, aga kuna ma polnud tükk aega trenni teinud, siis need olid mu seljale liiga rasked. Trenni ajal oli kõik ok, aga pärast trenni hakkas päris halvasti valutama. Lõpuks meeldis mulle kõige rohkem käia ITK Pilateses, mida andis Mari Kõiv. Hästi positiivne ja mõnus tund. Oleks teadnud, et see nii tore on, oleks tahtnud kohe raseduse algusest seal käia. Proovisin ka mõnda teist ITK rasedate joogat, aga need tunnid nii palju ei meeldinud. Ma arvasin, et võiksin jõhkralt vormis olla, et sünnitusel oleks normaalsem, aga tegelikult ma ajasin oma vana rasva peal ka ära (kogu aeg olen palju trenni teinud ja lihased üsna tugevad).
Jaanuaris käisime Noorus Spas puhkamas ja mehe süntarit tähistamas. Enda meelest olin juba max rase ja suure kõhuga.
Tegime Teevi Zeemanni juures lapseootuse pildid. Käisin jaanuari lõpus ka viimast korda Tartus. Otsustasin, et kui veebruar käes, siis enam kodust kuskile kaugele ei lähe, sest kõht juba suur ja ei tea, millal see tegelane otsustab tulla. Tegelt oli autoga ka keeruline sõita, sest pikalt istuda oli ebamugav ja tahtsin tihti vetsu.
Lõpp paistab ja MU KÕHT ON NII SUUR 🤰🏽
Veebruar (36. – 39. nädal) ja Märts (39+2)
01.02 korraldati mulle beebipidu ja pärast seda mõned nädalad jäin haigeks ja siis olin kuni sünnituseni kodune ja tõbine. Väga suur hirm oli, et pean hingamisteede haigustega sünnitama minema, aga õnneks sain terveks.
Lõpus mul oli kogu aeg pissikas. Ta surus nii hullult põiele. Viimastel kuudel käisin öösel mingi 4-5x vetsus. Ja üldse oli mul raske kõndida, jalad olid turses. Selg ka ikka valutas jne.
Kui kõhtu ei paista, siis käe järgi küll ei ütleks, et lõpurase olin 😂.
Selline oli mu lõunaunede vaade 😁. Päris rahustav oli.
Päris rasked olid viimased nädalad, aga õnneks Poiku oli nii tubli, et tahtis ise 39+2 nädalal sündima hakata ja kõik läks edukalt. Tema sünnilugu saab lugeda siit.
Vot nii, selline see minu 9 kuud oligi. Tol hetkel tundus kõik nii raske ja ebameeldiv. Praeguseks ajaks on juba üsna meelest ära läinud 😁. On meeles, et ei olnud üldse lihtne see aeg, aga enam nii selgelt seda ebamugavustunnet ei mäleta. Ja praegu ma ütlen, et meie kogemusel rasedus/sünnitus oli naljanumber võrreldes sellega, millised meil esimesed mõned kuud lapsega kodus olid.
Lõpetuseks üks pilt ka. Sorri, et meikimata 😩😂. Üldse ei viitsinud, olin liiga hõivatud rase olemisega 😂. Ja pärast sünnitust pilti ma ei tahtnud alguses pannagi siia. Kuidagi väga mitte mina ise olen seal, aga noh, elu on selline 😁. Raske oli, magamata, söömata, verekaotus ja kõik muud asjad. Polegi nagu midagi ilustada 😁. Aga praegu olen ma jälle täitsa mina ise, seega kõik on hästi!
♥♥♥
