Päev 11 –
Gili Air on väga mõnus puhkamiseks. Mulle meeldib palju rohkem kui Gili Trawangan.
Ärkasime hilja, isegi mina. Eelmisel õhtul sai kohalikku rummi ja muid kokteile joodud. Vajusin kuskil kella 22 paiku juba ära ja magasin hommikul 8.30-ni. Tegelikult olen enamustel päevadel olnud kohalikega sama rütmi – kell 21-22 õhtul uni ja hommikul 6-7 vahel ära läinud. Mõned kohalikud ärkavad isegi veel varem. Tegusat päeva on Indoneesia inimestel valgest pimedani ehk kella 6-st kuskil kella 19-ni. Ja seda aastaringselt nii.
Otsisime hommikusöögikohta, isegi siis hõigati igast baarist “mushroom mushroom”. Krt, tahaks hommikust süüa hoopis ???.
Läksime hommikusöögiks ikkagi Raja Bari. Seal endiselt väga hea vaade ja söök ???.
Päeval sai rannas käidud, vees möllatud ja massaažis käidud. Massaaž maksis 100 000 kohalikku 60 min, mis on täitsa hea hind. Ubudis said teised muidugi ühes kohas 60 000 ka. Minu vees möllamine lõppes sellega, kui teised ütlesid, et jalgade juures ujus veemadu (coral reef snake). Pilt õnneks ei ole meie tehtud, aga kuradi hirmutav ikka. Lisaks üks meie seltskonnast ujus merisiilikule vastu, isegi ei toetanud, vaid läks jalaga vastu. Ogad jäid jalga sisse. Suuremad tükid sai välja tõmmata, aga need osad, mis jalas sees läksid nii pehmeks ja välja neid ei saanud. Sinised tindiplekid jäid jala peale. Kohalikud soovitasid kiviga taguda haava. Tundub, et kohalike meditsiin toimis, järgmiseks päevaks oli “tindiplekk” peaaegu kadunud. Õnnelik õnnetus. Kusjuures, mõlemad olukorrad olid väga kalda ääres, seega tuleb ikka väga tähelepanelik olla, kui jalga maha panna.
Midagi muud väga sisukat sellel päeval ei teinudki, oligi rohkem puhkamise päev. Homme ja viimaseks päevaks Airil otsustasime minna hommikujoogasse.
