Käes on lapse kaheteistkümnes kuu ehk minisünnadega ongi kõik 😔. Kuu kokkuvõttega olen ka loomulikult korralikult hilinenud, nagu ikka.
Kes veel lugenud pole – üheteistkümnenda kuu kokkuvõte on loetav siit ja pildistamine nähtav siit.
Kaheteistkümnenda kuu ilunumbrid
Kaal: 11370 g
Pikkus: 79 cm
Peaümbermõõt: 47 cm
Statistika kuude lõikes
| Sünna | Sünd | 1. kuu | 2. kuu | 3. kuu | 4. kuu | 5. kuu | 6. kuu |
| Kaal (g) | 3466 | 4285 | 5270 | 6190 | 7100 | 7800 | 8355 |
| Pikkus (cm) | 50 | 56 | 60 | 63 | 67 | 68 | 69 |
| Peaümbermõõt (cm) | 36 | 40 | 40,5 | 41,5 | 42,5 | 43,5 | 44,5 |
| Sünna | 7. kuu | 8. kuu | 9. kuu | 10. kuu | 11. kuu | 12.kuu |
| Kaal (g) | 9000 | 9200 | 9700 | 10400 | 10900 | 11370 |
| Pikkus (cm) | 70 | 71 | 75 | 75 | 75 | 79 |
| Peaümbermõõt (cm) | 45 | 46 | 46 | 47 | 47 | 47 |
12. kuu mõõdud võeti eile alles, niiet tegelikult siis 12.5 kuu omad need.
Mis me veebruaris tegime?
Meil oli väga kehv kuu. Veel sitem kui jaanuar. Mees käis erakorralisel opil, mul seega nüüd lapsega raskem, kuna ta füüsiliselt ei saa nii palju aidata.
Mul on väike kõhulihaste lahknevus (sain teada, et päris diastaasiks seda ei peeta), mistõttu ma pole praegu eriti trenni teinud. Ma olin suht kindel, et mul seda pole, kuna vaatasin netist diastaasi pilte ja seal olid ikka väga jubedad variandid. Kuna ma ise katsuda seda ei oska, siis ega ma ei saanudki teada, et kas on või pole. Mõtlesin ainult, et miks see kõht ikka kuidagi ette vajub. Praegu teen siis harjutusi, et seda korda saada ja siis tahaks uuesti mingi trennikava ette võtta, sest suvi juba suht paistab ju 😂. Ütleme ausalt, et kogu see emotsionaalne pinge aasta algusest saadik on trennitegemise tuju ka ära ajanud.
Meil vannituba nüüd peaaegu valmis. S.t. et kassi pelleri osa kappidesse on veel tegemata, sellega tegelt pole kiiret ka. Aga üks uks on paigaldamata (sellega natuke mässamist enne kui saab ette panna) ja segisti pole veel tulnud. Kui need saaks valmis, siis saaks juba pildid teha ja näidata teile ka. Suure tõenäosusega pean ise ka tööriistad kätte võtma 😂.
Muus osas veebruar oli vaikne. Triinu beebipidu pidasime õues. Suht masendav, et me passisime õues, et nakkusohtu vähendada ja siis Instast jne vaatan, kuidas inimesed peavad sünnipäevi, beebipidusid jne mingi 10+ inimesega “tagasihoidlikes seltskondades” nagu nad ise väidavad 😂. Me oleme küll suht introvertsed, aga isegi meie oleme väsinud piirangutest, aga see ei tähenda, et me neid ei järgiks. Päris rets, mis haiglates toimub.
Lähme Poiku teemade juurde tagasi. Siin mõned hetked veebruarist.
Natuke mossu ja natuke rõõmsam 😁
- Pärast ärkamist väike punkari soeng 😁
- Emme valvab poega 😁 tegelt on meil vedanud, et Poiku mängib üksi ka täitsa kenasti
- Emme võitis selle pildiga Bredeni ja Korrastuskunsti fb pildimängu 😁
- Lilled emmele sõbrapäevaks
- Käisime jalutamas
- Sõitsime sünna pildistamisele
Uued oskused
Uusi oskusi väga märgatavaid ei ole. Ta on paar korda seisnud püsti ise ilma toeta, kuidagi juhuslikult jäänud mingi asi käes ja siis natukese aja pärast kaob tasakaal ära ja kukub potsti maha või laseb ennast ise istuma 😁.
Õppis ära mänguasjadel ja raamatutel ise nuppude vajutamise. Nüüd meil kogu aeg mingi lastetümm või loomahäälitsused taustaks 😁.
Uutest sõnadest on selgeks saanud “anna” ja päris kindel ei ole, aga vahepeal mulle tundub, et ta ütleb “auto” ka. Nt kui seisab vannitoas akna peal ja näeb meie autosid, siis ütleb. Jutustab muidu hästi palju, kohati tundub nagu räägiks jaapani keeles 🤣.
Magamine ja söömine
Magamisega on pàris hea. Kuskil enne oma sünnat hakkas ta terve öö jutti magama (varem oli pigem hooti mingi aja tagant, aga mitte regulaarselt), õhtuti magamaminekuga tralli ka pole. Seega öisest piimast teda võõrutada polegi vaja. Ta on täitsa suuteline ise ilma söömata magama. Ega see söömine tal öösel nagunii rohkem rahustuseks.
Päevaste söömistega on ka oluliselt paremaks läinud. Ma võtsin konsultatsiooni toitumisnõustajalt ja tema abiga saime teda rohkem tahket toitu sööma. Küll aga pole meil endiselt menüüs kartulit, maisi, riisi, tatart, kõrvitsat jne. Putrusid oleme ka proovinud veel, tavalised puhtad pudrud on lappes olnud, aga Salvesti Põnni neljaviljapuder banaani ja mustikatega, kus putru reaalselt sees ainult 7%, siis tundub, et seda kõht kuidagimoodi kannatab. Ta küll päevasel ajal puuksutab tàiega palju, aga tundub, et kõht otseselt ei valuta. Eks proovime ikka vaikselt edasi. Ma uurisin veel synlabist, kirjutasin eraldi ka ühele arstile, rääkisin uuesti perearstiga, aga tulemusteta. Ei hooli keegi mu lapse seedeprobleemidest, olen sajaga pettunud meie arstiabis…
No vot, sünna pilte jagan teises postituses. Selleks korraks siis kõik. Ma ikka pean plaani, et panen Poiku selle toitumisteekonna ja vb ka tema terve aasta kokkuvõtte koos olulisemate arenguetappide ja muredega ka pikemalt kirja. Aga eks näis, kuna ma sinna jõuan. See toitumise värk nii tundlik teema minu jaoks, et ma tunnen, et ei suuda sellest eriti rääkida või nagu kuidagi ei taha. Mul viimasel ajal on üldse vähe motti blogi kirjutada. Kuigi kui võõrad inimesed kirjutavad mulle Ikea köögi postituse peale, siis läheb küll tuju paremaks 😁 et peaks ikka kirjutama uusi jutte koduteemadel ka.
♥♥♥
Kui vähegi endas jaksu leiad, võiks toitumise teemal kirjutada küll. Põnev oleks kellegi teise teekonda lugeda, ehk leidub ka nippe ja häid kogemusi. Olin isegi hädas, et justkui mitte midagi vahepeal lapsele süüa ei saanud anda, ainult kurki ja vett 😀 Nüüd, pool aastat hiljem, on elu ja toidulaud enam-vähem paika loksunud. St ei ole iga toidukorra eel ahastust. Kodust väljas käimised on küll keerulised, aga “õnneks” hetkel neid nii või naa praegu ülearu palju ette ei tule. Arstidega suhtlemisel olen ka kogenud, et ega neid ei huvita tõesti muu, kui nahale kreemi määrimine. Lapse seedeprobleemid, kõhuvalu ja ebamugavus ei loe kellelegi mitte midagi. Lihtsam on kabinetis noogutada ja siis tagasi koju katsetama minna. Isiklikult ei ole seda usku, et lapse organismi allergeenidega pidevas põletikus ja ärrituse seisundis hoides, ta sellest kuidagi rutem välja kasvab. Jah, ta mõnikord saab paar ampsu allergeene ka, aga valdavalt hoiame menüü talle sobilikuna. Hirmu tekitab mõte, kui ükskord lasteaiatee ees ootab ja seal erimenüü jaoks arstilt paberit näidata ei ole, et kas siis peab võitlema hakkama või ei.. Näiteks ei talu mu laps lehmapiima, küll aga sobivad kitsepiima tooted 🤷♀️
Author
Võtan kirjutamise plaani, aga kuna ma sain veel ühelt toitumisnõustajalt infot, milliseid asju proovida ja mis uuringuid teha, siis ma arvan, et enne ei kirjuta, kui olen need ära katsetanud. Siis äkki oskan midagi targemat ka juba öelda.
Minu “probleem” on see, et ma ei suuda lihtsalt arstidele noogutada, vaid ma olen üsna otsekohene. Millegipärast nad tõlgendavad seda kui minu “pahameelt” ja soovitavad mul arstikeskust vahetada 😁🤷🏽♀️. Pole kunagi seal kellelegi halvasti öelnud, lihtsalt ei saa aru, kuidas ma nendega suhtlema peaks, et nad aru saaksid, et ma ei mõtle neid asju suuremaks, kui need on. Praegu siis üritangi ise tõestada läbi välismaa uuringute, et mu laps saaks Eestis arstile 🤦🏽♀️.
Ma tunnen ka seda lastehoiu ja -aia menüü hirmu, aga loodan, et saame enne olukorra paremaks. Ma loodan, et kui on mõistlik lasteaed, siis ikka arvestavad lapse vajadustega. Kui mitte, siis ehk tasub kaaluda mõnda teist lasteaeda. Kuigi see võib vist kohtade ja järjekordade osas keeruliseks osutuda. Ja alati on ka variant lapsele ise kodust söök kaasa panna.
Jaksu teile. Tean väga hästi, kui raske see toitumise teema on!