Päev 7 – Ubud
Alustasime Ubudi päeva. Nagu ikka hindu usku inimesed panevad ohverdusi jumalatele. Pannakse uste ette, autodesse jms. Selleks, et jumalad inimesi ja äri õnnistaksid ja et inimesed saaksid paremat elu peredele pakkuda.
Hinduism (Indoneesia hinduism, India omast ma väga palju ei tea, aga ega India mulle ei meeldi ka) on minu arvates täitsa normaalne usk. Kõik on sõbralikud ja toredad, positiivse ellusuhtumisega, naisi ei alavääristata. Nagu nad ise ütlesid, et Balil on väga hea energia ja nad usuvad loodusesse. Bali saar on umbes sama suur kui Saaremaa ja siin elab 4 miljonit inimest, 1 miljon neist elab Ubudis. Balil on hinduism valdav usk, ülejäänud Indoneesias on islam. Kui meil on ikka väheasustatud piirkondi palju, siis siin ei saa küll aru, et kust üks küla lõppeb ja teine algab.
Asi, mis mind häiris Balil, on hulkuvad loomad – koerad ja kassid. Haiged ja kasimata, jooksevad mööda tänavaid ja ajavad oma asju. Kurjad ei olnud. Selliseid koeri, kellel oleks kindel omanik ja oleksid hoolitsetud, nägin ikka ülivähe. Üks hoolitsetud junsik sai pildile ka
Teine asi, mis mind häirib Bali juures, on kerjavad naised, kellel on enamvähem normaalsed riided seljas ja annavad lastele keset tänavat rinda ja magavad nendega koos tänavatel. Nii kui mööda kõnnid , sirutavad käe ette ja halisevad midagi. Lastest on kahju, aga mis sa teed ära. Eestlaste autoonu rääkis, et paljud neist on võltsid, et ei ole kodutud, vaid et nad ei viitsi tööd teha. Ilmselt sellepärast neil ka võrdlemisi normaalsed riided seljas.
Eestlaste autoonu rääkis üldse igasuguseid põnevaid asju kohalike olude kohta. 2in1 giid ja taksojuht. Ta on isegi olnud kunagi giid. Bali töökohtadest vms rääkis, et ravitsejad on populaarsed. Onu naeris, et nad hea elu peal – üks inimene 300 000 idr 10 minutit juttu ja näpuga puudutusi. Tema viib 10-15 inimest ravitseja juurde ja ravitseja kasseerib siis selle eest 15 x 300 000 idr. Onkel sõidutab päev otsa inimesi ja saab selle eest 500 000. Elu ikka ebaõiglane. Lisaks, arstiks saavad Balil ainult targad ja RIKKAD. Kui oled tark ja vaene, siis sorri brat, arstiks saada ei saa. Haridus on tasuline ning arstindus kõige kallim.
Tagasi Ubudi juurde. Käisime Ubudis ühes mõnusas smuutikohvikus – Sayuri Healing Food. Võtsime Magic Choco, Maca Mocha ja Raspberry Lassi. Väga mõnus oli seal istuda ka, sellised väikesed ja madalad varjualused, kus toole polnud, vaid sai väikese laua taga patjadel istuda.
Šoppingu tänavaks peetakse Jalan Hanomani (Jl. Hanoman). Igasuguseid erinevaid poode – alates portselanide, korvikeste poodidest kuni riiete ja joogaasjadeni. Riideid mul osta ei olnud vaja, ostsin pigem nipsasjakesi – salvrättide korvikesed 150 000 idr tk, kausid 250 000 idr, seebid 70 000 idr, portselankausid 180 000 idr ja elevants 80 000 idr. Enamus hindu on kaubeldud odavamaks, kauplemine tavaline. Osades kohtades fixed hinnad ka, aga küsida tasub alati. Kui on fixed hind, siis poemüüjad ütlevadki nii.
Väga palav päev oli, aga käisime ka Monkey Foresti juures. Sisse ei tahtnud minna, jalad ei olnud enam matkamisega päri ja pärdikud kargasid väljaspool metsa ka ringi. Üks pärdik oli nii kuri, tahtis šopingukotti kaasa viia. Kui ei andnud talle, siis hüppas hammastega paberkotti kinni ja tõstsin ta õhku, kuniks paberkott puruks läks. Asju ta õnneks ei saanud. Üldjuhul nad tahavad kõike varastada.
Pärast šopingut otsustasime teha väikse bassutiiru villas. Viimane õhtu siin. Paper Lotus villas ööbisime 4 ööd ja see maksis 1 600 000 idr. Hommikusöök oli ka hinnas, aga iga päev oli sama (munapuder/omlett, röstsaiad, margariin, moos, mesi, kohvi ja puuviljad – papaia ja ananass).
Ubudi peatänavalt asus see koht kuskil 700-800 m, seega veidi kõndida oli, aga muidu toad ja muud tingimused olid sellise raha eest lausa super.
Õhtu jätkus vihmaga. Aga otsustasime minna vaatama kohalikku etendust. Etendus toimus Ubud Palace’s ja maksis 100 000 idr. Etendused toimuvad ainult kindlatel päevadel, meie käisime kolmapäevasel etendusel. Lugesin PocketBalist, et etendusi on igasuguseid, osad on väga mõttetud ja tuleb hoolikalt gruppi valida, aga meile sattus täitsa hea grupp. Oli näha, et ei olnud ülejala tehtud, vaid harjutatud etendus. Kestis kuskil 1h. Grupi nimi oli Panca Artha Troupe (from the Mahabharata) ja nimi Barong and Legong Dance.
