Päev 15 – Uluwatu temple, Green Bowl beach ja viimane õhtu
Viimane päev puhkust Indoneesias. Kirjutasime härra Nyomanile (eestlaste autoonkel), sest soovisime temaga viimasel päeval veel väikese sõidu teha. Ta esialgu küll ütles meile, et tal on teised eestlased samal ajal juba plaanis, et ta ei saa. Ma ei tahtnud eitava vastusega leppida ja kurtsin, et meie viimane päev, äkk tal on võimalik ikka kuidagi mahutada, kas või pool päeva. Nyoman korraldas kõik ära, ta mitu korda öelnud, et eestlased väga flexible reisikavaga, et saab kenasti klapitada aegu. Eks tema huvides ju ka, et mida rohkem tööd saab teha, seda rohkem raha ja mida rohkem positiivseid suhteid eestlastega, seda paremini ja kiiremini tema hea teenindus siin Balil levib. Meie poolt ka ainult kiidusõnad.
Nyoman korjas meid peale Legianist kell 10 ning esimeseks peatuseks oli kaamerarent. Kahjuks pidime viimase päeva hommikul juba kaamera tagasi andma, me ise arvasime, et alles õhtuks. Ei tahtnud juurde ka maksta, selletõttu otsustasime hommikul ikkagi ära viia. Ütleme nii, et mina tänan ja blogi tänab ka, et seal selline koht ja võimalus üldse eksisteeris. Selle postituse pildid tulevad kahjuks iPhonega, aga nutma ei hakka ?.
Järgmisena sõitsime Green Bowl Beachi juurde ja nii kui kohale jõudsime, hakkas sadama. Milline kuradi ebaõnn. Otsustasime, et ootama ei jää, kes seda teab, kuna see sadu ükskord lõpeb ja otsustasime käia enne Uluwatu templi juures ära.
Vaade oli hea, kuid ilm oleks võinud olla parem. Vähemalt ei tulnud padukat. Lootsin, et templile saab lähemale minna, aga sinna said ainult palvetajad. Huvitav oli see, et see tempel oli esimene koht, kus pidi sarongi kandma.
Uluwatu templi juures oli ka palju agressiivseid pärdikuid. Nyoman hoiatas meid nende eest ja käskis kohe alguses kõik liigsed asjad autosse jätta (sh nägemisprillid). Hästi tegime, et sõna kuulasime – iga natukese aja tagant mingi tädike karjatas, sest ahv varastas peast prillid ära. Karjatuse peale tuli mingi vanaonu pika valge habeme ja kepiga kohale, pakkus ahvidele krõbisevas pakis head ja ahv jättis prillid vedelema. Inimene maksis ahvidele antud pakikese kinni, väga kaval bisneksi skeem habeonul.
Ahvid üldse rüüstasid ja varastasid, mis vähegi kätte jäi. Turnisid kambakesi autodel ja kakkusid peegleid ja iluliiste küljest, varastasid autode kastist topsivett, inimestel prille, plätusid jms. Ahvid pigem ründavad selja tagant, niiet sa ei pane tähele. Tuli pigeeem valvas olla.
Aga natuke olid nummid ka ????. Hästi vähe ja hästi korraks ?
Sain venna ka poseerima Nyomani ja ta überlaheda autoga. Selliste kleepekatega teist Balil ei ole.
Edasi või tegelikult tagasi, sõitsime Green Bowl beachi juurde. Enne läks meelest mainida, et pilet oli seal 35 000 idr (5 inimest kokku). Pileti maksime juba esimesel korral, aga Nyoman rääkis onklid äa, et uuesti maksma ei peaks.
Green Bowl beach. Kõige ilusam rand, kus ma Balil käisin. Koopad, selge vesi, puhas liiv, oeh. Pilte ma kahjuks teha ei saanud, sest jätsin telefoni paduvihma kartuses autosse. Seal tuli randa minemiseks natuke pingutada ka jälle – veidi laskumist, veidi treppe. Panen netist mõned pildid, sest no nii ilus oli.
Päeva lõpetuseks käisime kuskil võrdlemisi suures kaubanduskeskuses, kust saime käsipagasikohvri osta 750 000 kohaliku eest (~50 euri). Väga korralik kohver, ütleks, et hea diil oli. Lisaks ostsime ka supermarketist maiustusi.
Õhtul käisime veel veidi poodides kauplemas ja ma ostsin ka paar särki mälestuseks. Onud tahtsid saada kahe maika eest 250 000, põhimõtteliselt naersime ja ütlesime 70 000. Sellepeale naersid onud ja me hakkasime ära kõndima. Onudel tekkis paanika – ohnoes, customer leaving. Seal om raske asju müüa, sest kõigil sama kaup. Nyoman teadis rääkida, et ühe sellise kioski putka rent suuremal tänaval on 50 000 000 idr aastas. Sellepärast rendivad paljud ka ühte väikest putkat mitme peale. Tagasi maikade juurde tulles, kui hakkasime ära minema, siis onud hakkasid karjuma “okay-okay, 80”. 80 000 idr-ga olime nõus ja ostsime ära.
Õhtu lõppes Smiling Frogis (nüüd jätsin konnakohviku nime ka meelde ?) Mie Gorengi süües ja vessut tehes. Sellel reisil on küll liiga palju vessut tehtud. Pikk paus nüüd sisse. Aga see Smiling Frog oli küll väga mõnus koht, asus Legiani kõrvaltänavas. Ostsid õlle, toodi koos pähklitega; ostsid süüa, toodi koos eelroaga (snäkid). Mingi tüüp oskas väga hästi vessut ka teha, ütles, et on külastajate käest õppinud (venelased, saksased jne).
Tegelikult lõppes õhtu kottide pakkimise ja kaalumisega. Kõik oli vinksis-vonksis ja mul on ausalt öeldes hea meel koju saada. Puhkus ja küastatud paigad olid toredad, aga olen printsess Eestist ja tahan magada prussakavabas toas, pesta ennast puhta, mitte ligase kraaniveega JA KRAANIVETT JUUA!!
