Päev 14 – Bali belly ja Seminyak
Hommikul ärkasin, endiselt halb olla, kuid otsustasin röstsaia süüa ?. Võtsin ravimeid ja läksin magama tagasi. Ärkasin kell 13 ja ikka oli väsimus ja jõuetus sees. Suur hirm oli küll, et kui lähme Potato Headi Seminyaki (30 min sõitu), et kõht hakkab streikima nagu Sky Gardenis.
Oi, see Bali belly ei ole üldse lõbus asi. Valisin küll korralikke söögikohti ja ei pesnud hambaid kraaniveega, aga ega kunagi ei tea, kust selle võid saada. Tagasi mõeldes, siis ilmselt sain Gili Trawanganil kokteile juues. Kokteilides jääkuubikud sees ja ma ei mõelnud, et jääkuubikud on ka kraaniveest tehtud. Teine variant, et kohalikud niiii head puuviljad on pestud kraaniveega. Hea töö, Helen, hea töö. Need kohalikud tabletid, mis apteeker andis, ei aidanud midagi. Netist lugesime, et sellisel juhul tuleb Loperamidi võtta ja see toimis koheselt.
Sain probleemideta Potato Headis ära käia. Läksime kuskil 16-ks sinna, seal oli üsna palju rahvast. Tavaliselt pidigi popp laekumise aeg olema 17-18 vahel, et näha päikeseloojangut. Meil ei vedanud ilmaga. Väga pilvine oli ja lõpuks hakkas padukat ka tulema, mille peale otsustasime tagasi Legiani minna. Taksojuhiks oli sama tegelane, kauplesime talt 200 000 edasi-tagasi.
Potato Head iseenesest väga hea koht – ägeda väljanägemise, laheda asukohaga ja korralikud söögid-joogid. Sissepääsumaksu seal ei ole, aga söökide ja jookide hinnad on umbes nagu Eestis restoranides.
Pildil näha olev sein on aknaluukidest.
Vahel harva õnnestub suur õde ka olla ???
