Päev 12 – Gili Air ja sõit Legiani
Eelmisel päeval helistasime laevaonudele ja teatasime, et soovime saada täna Gili Airilt kella 15 laevaga tagasi Balile. Seega oli meil hommikust kuni kella 14-ni vaba aega veel Gili Airil. Kella 14-ks kutsusid Coco Republicu tüübid meile kaks hobukaarikut järgi. Ühe kaarikuga taksosõit sadamasse maksis 100 000 idr.
Hommikul ärkasime vara, sest tahtsime Airi veel veidi nautida. Päikesetõus ja soe helesinine vesi.
Läksime hommikul kell 9 H2O yoga centerisse Hatha joogasse. 1,5h maksis 100 000. Täitsa kena kompleks oli sinna ehitatud, aga Ubudi Yoga Barn meeldis rohkem. H2O-s pakuti erinevaid joogastiile, meditatsiooni ja ka basseinijoogat. Ainukesed asjad, mis häirisid, olid vanad matid (tundusid kaltsud ja mustad).
Minu jaoks oli saartel olemise mõõt juba täis (2 ööd Trawanganil ja 2 ööd Airil), teised oleksid tahtnud Airil veel olla. Pärast joogat tegime veel väikse rannapeatuse. Suplemine, snorgeldamine, päevitamine ja vaatasime, kuidas hobu toodi laevaga Gili Airile.
Tagasi jõudes hobud juba ootasid. Kella 14.15 paiku olime sadamas ja võtsime laevapiletid ja asusime laeva Balile ootama. Kell 15 pidi väljuma, tegelikult saime liikuma kuskil 15.30 paiku. Laev oli väiksem kui Trawanganile sõites ning juba paksult rahvast täis, kui me peale saime, seega istekohti väga valida ei olnudki. Õnneks saime istuma ja sõit võis alata. Esimene peatus oli Lomboki saare juures ning siis keeras ilm väga tormiseks. Ülejäänud aja sõitsime vihma ja lainetega. Väga ebameeldiv oli – palav ja raputas. Süda läks pahaks, aga oksele ei hakanud. Eelmisel laeval pandi meie kotid sisse, sel korral katusele. Vihm ja torm, no võib ainult ette kujutada seda pagasit. Õnneks minu kohver on väga korralik ja ainult pealmised riided olid veidi niisked, enamus kohvrisisust oli kuiv.
Laevalt maha saades oli ka nii hull ilm, padukas. Mul oli palju pampe ja Tanah Loti juurest ostetud maal, mida ma ei tahtnud lasta vihmal rikkuda. Taksojuhid hakkasid turiste kohe piirama ja seletama, et shuttle bus-iga, mis oli meil juba laevapiletite hinna sees, me ei saaks otse hotelli, vaid sõit kestab 2-3h ja tehakse kogu aeg peatusi. Pakkus 400 000 idr eest otse Padang Baist meie hotelli juurde. Me ei olnud huvitatud, sest meil oli transfeeri eest juba makstud. Pärast saime aru, et taksojuhid lihtsalt valetasid, et endale kliente saada. Meil oli bussis ~ 10 inimest ja sõitsime otse Legiani, saime teistena maha ja sõit kestis kuskil 2h. Taksoga nad lubasid 1h ja 20 min, aga ummikud ju ikka samad, niiet poleks mingit võitu saanud taksoga minekust.
The One Legiani hotelli broneerisime Airil ja see maksis koos hommikusöögiga 160€ tuba 4 ööd. Hotell ise väga viisakas, otse mingi suure tänava ääres (Jalan Legian). Kutas ja Legianis ikka hull melu. Palju hullem kui Ubudis. Mõtlesime, et oleks pidanud siin enne ära käima ja siis saartele minema, oleks puhanumana koju saanud minna. Aga ilmast tingituna tegime oma plaanid Mount Batur-Ubud-Trawangan-Air-Kuta/Legian/Seminyak. Võib öelda, et ilmaplaanid pidasid paika, sest matkamise päevadel oli pilvine ilm ja veidi jahedam. Nii oligi mõnusam. Kusjuures, pilves ilmaga hakkab siin päike ikka väga hästi peale.
Peale The One Legianis sisseseadmist läksime linnapeale. Käisime Apaches vessut tegemas, kuid see koht meile ei meeldinud. Väga vali muusika ja rääkida oli võimatu. Tegime vessu lõpuni ja läksime Beer&co-sse õltsi jooma ja jutustama. Beer&co on väga väike koht, pigem nagu alkoholipood, aga seal sai istuda ka. Õlu oli seal odav – pudel Prosti maksis 21 000 ja oli kampaania “buy 3, get 4”. Seega hea diil, arvestades seda, et õhtusöögil küsiti väikese Bintang õlle eest 50 000.
