Päev 8 – Gili Trawangan
Alustasime päeva kell 5.45, et pakkida ja hommikust süüa. Kella 6.30-ks pidi tulema meile auto järgi, et viia Padang Bai-sse. 6.30 muidugi ühtegi autot ei tulnud, mõtlesime juba, et meid lasti üle. Mingi 15 minuti pärast tuli tsikk rolleriga ja palus minna kõrvaltänavasse bussi ootama, sest meie villa juurde ei oleks mahtunud tänavasse sisse sõitma.
Ostsime transfeeri ja laevapiletid eelmisel päeval Ubudist ning saime väga hea hinnaga – 400 000 idr nägu. See sisaldab transfeeri Ubudi villast Padang Bai-sse, laevasõitu Balilt Gili Trawanganile. Samuti ka tagasituleku otsa – laevasõit Gili Airilt Padang Bai-sse ja transfeeri Seminyaki. Laevapiletid Gili Trawangani saarelt Gili Air saarele peame ostma ise siit kohapealt. Gili saari on 3 tk (Trawangan, Meno ja Air). Trawangani peetakse peosaareks, Meno on keskmine saar ja selle kohta ma väga ei tea, aga Air on pigem selline relaxi ja puhkamise saar. Meil on plaanis külastada Trawangani ja Airi. Gili saartel ei ole mootorsõidukid lubatud. Liikumine peamiselt rataste või hobukaarikutega.
Piltidel Padang Bai
Laevasõit kulges hästi, istusime tagumisse otsa ja ma ei oksendanudki. Tundsin kaasa neile, kes oksendasid. Tundub, et mul läks seekord õnneks. Sõitsime kuskil 1,5h ja ma sain isegi magada. See laev mahutas kuskil 110 inimest.
Kohalikelt uurisime, et Trawanganilt Airile saab kahel moel – aeglane laev 25 minutit 65 000 idr ja sõidab kaks korda päevas, kl 9 ja 15:30, kiire laev 5 minutit 100 000 idr ja sõidab iga tund.
Esimese asjana, kui Trawanganile jõudsime, siis kuulsin mošeest tulevaid hõikeid. Usk, mille vastu ma ei ole neutraalne, vaid olen pigem vastu, on islam ja sel hetkel igatsesin juba tagasi Balile, kus elavad hinduistlikud inimesed. Loodame, et läheb mööda ?.
Viisime kotid “hotelli” ja läksime lõunat sööma Warung Wandasse. Bintang on kohalik Indoneesia õlle, maitseb väga hästi.
Teised laenutasid maskid ja käisid mereelukaid vaatamas. Ma sulistasin lihtsalt jalad vees. Ega ma enam eriti kurb ei ole, et ma ujuda ei oska, pigem juba leppinud sellega. Mingil hetkel ma ilmselt ikka proovin selle maskiga veealuse entertainmenti ära. Kuna siis veel kui mitte Aasias.
Õhtul käisime jalutamas. Alloleval pildil on näha Gili Trawangani politseijaoskond. Ilmselt on imelike käitumisega inimesi omajagu, kui väga paljudes kohtades pakutakse seente kokteile ja seeni suitsetamiseks – “No woman no cry, no mushroom no fly”.
Õhtust käisime söömas Egoistes, kus sai ka vessut teha. Suur piip kahe toruga, väga hea oli. Trawanganil minu lemmik söögikoht. Väga korralik ja puhas köök, head toidud.
Õhtul ootas väike üllatus ka “vannitoas”. Räme! Ööbisime Dream Village-s, kus ainult kämpade moodi hütid. 2 ööd maksis ~ 50 eurot. Bali Ubudis ööbimisega ei anna võrreldagi.
