Päev 4 – Nungnung, Sekumpul, Sambangan Secret Garden, Pura Ulun Danu Bratan
Neljandaks päevaks tellisime Mount Baturi hotelli vastu eestlaste lemmikautojuhi Balil. Üheks päevaks oli sõit ükskõik kuhu 500 000 idr. Sõitsime temaga ringi kella 9-21ni. Väga asjalik ja lahe vana. Eestlased on tema prioriteet nr 1, nagu ta ise väitis. Sõidutab eestlasi aastast 2009 ja on isegi Evelin Ilvest ja Katrin Sanglat sõidutanud. Ta oskas täitsa palju eesti keelt, igasuguseid erinevaid sõnu – koer, sajab, aitäh, ahv, palun oota, raha, suur tänu jms. Tal on suur unistus, et tahab Balil sõidutada miljonit eestlast ja 300 000 tahtis oma pojale jätta ?. Ütles seda naljaga muidugi. Vana oli väga rahul, et eestlased tema teele sattusid – ütles, et iga rahulolev eestlane on tema agent. Ta ei pea ise enam kliente otsima, vaid kliendid tulevad tema juurde – dreams do come true ja et ta on väga blessed, sest teistel taksojuhtidel siin nii vedanud ei ole. Lisaks mainis, et kui eestlased edasi on tema kliendid, siis ta saab oma poja ülikooli saata. Indoneesias on haridus tasuline, isegi algkool. Lapsed käivad koolis 7.30-12 esmaspäevast laupäevani, ainult pühapäev on vaba. Lahe oli vaadata, kuidas lapsed rolleritega kooli sõidavad. Eriti hästi tunneb neid ära koolivormide järgi.
Ütlesime autoonule, et tahame külastada ühe päeva jooksul nii palju kohti kui võimalik ja kogu meie loetelu peale ta pani lihtsalt kajakat ?. Esimeseks sihtkohaks sai meil Nungnung waterfall, kus peatusime 1h. Me ei teadnud, et autoga treppi sõita ei saa. Kohale jõudsime, siis saime teada, et tuleb vantsida ka. Aga kui palju vaja vantsida, oi seda ei kujutanud ettegi. Treppidest oli raske kõndida ja libe oli ka, aga all oli väga ilus, oli väärt palavaga pingutust ja higistamist. Teised käisid ujumas ka, mina mitte.
Edasi sõitsime Sekumpuli juurde. Kohalikud jorsid hakkasid giidi teenust pakkuma, et eskordivad meid turvaliselt kose juurde. Tee pidavat väga libe olema ja üldse väga dangerous. Küsisime, et mis teevad libeduse vastu, et panevad vaibad maha või ?. Ilmselgelt ei soovinud nende teenust.
Sinna oli pikem maa, aga kõndimine oli kuidagi lihtsam. Enamus teest oli lihtsalt sirge tee ja lõpus tuli libedatest treppidest laskuda (edasi-tagasi tuli ~ 6 km). Oli raske, aga ütleks, et kergem kui Nungnung. Tagasi tulles istusime kohvikus ka ja jõime kassikaka kohvi ja mahlasid. Kassikaka kohvi ehk lowak ei maitsenud kõige paremini. Bali kohvi oli hea, aga ei saanud aru, kas suhkrust nii magus või päriselt. Tädid vandusid, et ei pannud suhkrut, äkki ei saanud lihtsalt inglise keelest aru. Kokku võttis matk koos kohvikus passimisega 2h. Mulle meeldis koskedest Sekumpul kõige rohkem, kuigi sinna oli väga pikk maa autoga sõita.
Viimaseks matkamise kohaks oli Sambangan Secret Garden, kus vaatasime Kroya ja Aling-Aling koski. Pilet maksis 125 000 idr. See oli kõige kallim, aga kaks jorssi jooksid meiega kaasa, tegid tuuri vms. Selle raha eest sai vette hüpata ja mingit slaidimist ka teha, aga meil keegi ei tahtnud, igaks juhuks, üle poole reisist veel ees. Kroya kose juures käisid teised ujumas ka, vesi ei olnud väga soe. Aling-Aling kose juures ujuma ei saanud minna – holy water vms.
Seejärel sõitsime Pura Ulun Danu Bratani juurde. Teepeal oli ummik, sest oli avarii olnud. Mingi auto või roller sõitis mäenõlvalt alla. Nägime pärdikuid ka, nurusid süüa. Frititud banaanikrõpsud maitsesid neile väga ????.
Jõudsime Danu Ulun Bratani kohale. Alumised pildid on tehtud iPhonega, sest kaamera läks katki ???.
Õhtul Ubudisse jõudes tuleb hakata otsima, kas keegi saab sellele pilgu peale visata siin või mitte ning mis muud võimalused on, sest ma ei sõitnud 11 000 km, et iPhonega pildistada.
