Esimene päev algas 4.45. Kell 5.30 olin juba turvaväravatest möödas, megaunine, aga liiga elevil, et lõpuks saab Hispaaaniasseee! Esimene lend Frankfurti tõusis õhku 6.30. Lennul Tallinn-Frankfurt jõudsin korra paanitseda ka juba, vaatasin kella 8.40 ja me polnud veel kohale jõudnud. Järgmine lend pidi olema 9.20. Jõudsin umbes 10 sekundit närvis olla ja siis meenus, et Frankfurdis on kell 1h taga (ehk siis 7.40), sama nagu Madridis. Ma polnud enne Frankfurti lennujaamas käinud ja olin üksi ka, siis nagu ikka veidi hirmul – ei leia õigeid väravaid ülesse jms. Aga kõik läks kenasti.
Mõlemad lennud oli Lufthansa omad, väga okeid ja sööki sai ka. Madridi maanduma hakates olin ekstraõnnelik. Vaatasin õue, ilm oli hea, päike paistis. 32 kraadi ja muretu elu mind ootamas. What else could be better?
Kui maandusin, siis läksin otsejoones lennujaamast välja, et leida metroo peatust. Kõndisin ja vaatasin, et silte pole, maru kahtlane. Lõpuks kirjutasin Cärolile ja ta ütles, et metroo oli lennujaama all. No tore, kõndisin siis tagasi ja läksin maa alla 😀 Ostsin 3-päeva metroopileti, mis maksis 18.40 €. Sõitsin nr 8-ga Nuevos mingisse asja ja siis võtsin ringliini nr 6 Argüellesisse, mis oli Cäroli kodupeatus. Ta ei saanud mulle lennukasse vastu tulla, aga ma sain kenasti hakkama küll. Mõned tunnid olid üksinda veeta, enne kui ta töölt lahti sai.
Cärol pakkus, et šoppaksin paar tundi El Cortes Ingles kaubamajas, aga nii kui sisse sain, siis vaatasin, et krt kallis ja kõik asjad liiga fafa-d, ei viitsi 😀 Lisaks olid mul rasked kotid, niiet šoppamise tuju eriti ei olnudki. Cärol soovitas minna Gran Via’le, šoppamise ja kohvikute tänavale. Võtsin selle Here mapsi lahti, olin tublisti enne kaardi alla laadinud, et saaks offlines kasutada ja oi kui tore, viskas telefoni aku 50% pealt 19% peale ainuüksi äpi avamise pärast. Jõudsin jälle paanikasse minna, mõtlesin juba, et mul saab aku tühjaks ja Cärolil lõpeb päev ära ja siis me ei leia teineteist ülesse ja ma ei oska kuhugi minna jne 😀 Õnneks oli mingi elektroonikapood lähedal, hüppasin sisse, ostsin mingi fancy akupanga ja panin juhtme taha. Problem was solved. Küsisin siis hispaania keeles teed, et kus see Gran Via on ja sain kenasti aru ja hakkama.
Kui ma kõndisin Gran Via poole, siis peatusin Starbucksis ja istusin Plaza de España juures maha. Järjekordne hetk, kui ma tundsin, et viimase aja stressitase väheneb. Isegi tegin oma esimese Facebooki live video, such wow. Huvitav, kui palju see mulle roamingu arvet juurde tegi, õnneks ma ei tea 😀
Käisin H&Mis, mis oli niiii suur. Ma ei leidnud mitte midagi, mida sealt osta. Tavaliselt ma leian alati midagi, mida H&Mist võiks osta.
Pärast H&Mi tuuri oli Cärol juba teel, et minuga kokku saada. Ma olin täitsa elevil, et saab jälle näha teha, viimati nägime juunis. Cärol elas Gaztambide tänaval. Imelik nimi, ma ei tea, mida see tähendab. Tema korter/tuba oli 6-ndal korrusel. Lift oli nii veider, ma polnud kunagi sellisega sõitnud. Kõigepealt tuli avada sõrestikuga värav ning seejärel olid kaks ust, mida sai avada keskelt. Kui sisse läksid, siis pidi uksed kinni ka panema, muidu ei hakanud lift sõitmagi. Korter oli väga normaalne, suhteliselt värskelt renoveeritud tundus. Ta elas seal mingite teiste piffidega, aga ma ei näinud peaaegu kedagi. Isegi Cärol ütles, et imelik, et nad nii vaikselt ja alati oma tubades olid.
Läksime siis linna. Kõigepealt külastasime Templo de Debod‘i, mis asus Parque del Oeste‘s. It is an ancient Egyptian temple which was dismantled and rebuilt in Madrid. The Egyptian state donated the temple of Debod to Spain in 1968. It was first open to the public in 1972.
Templi taga on ka purskkaev. Pildile jäi ka mingi skinny ass white boy päevitamas.
Nüüd Parque del Oeste photoshooti pildid:
Cärol ilus ja numsik olemas, Almudena katedraal taga.
Hiljem tegime pilte ka Plaza de España juures. Purskkaevud everywhere-everywhere. Tegime 100 pilti, ülla-ülla ainult 2 meeldis.
Õhtu jõudis liiga ruttu kohale ja enne kui märkasime, hakkas juba minema pimedaks. Ma ei saanud nagu eriti aru, mis värk nende jalgadega oli? Teatro Calderon on see ehitis muidu.
Õhtust sõime kell 20, mis minu jaoks oli üsna hilja, arvestades seda, et viimane söök oli lennukis. Aga kuna väljas oli nii palav, siis mul isegi ei olnud erilist söögiisu. Sõime kohas nimega La Rollerie. No nii, kes nüüd nõrganärviline ja muud jutud on, siis ei soovita lugeda. Päris nasty kogemus oli. Cärol läks vetsu ja tuli tagasi kirudes, et wc-s nägi midagi väga rõvedat. Mõtlesin siis, et noo how bad can it be… Cärol kirjeldas, et keegi oleks justkui sitapommi detoneerinud peldikus. Küsisin, et miks ta pilti ei teinud 😀 Hiljem, enne äraminekut, mõtlesin siis, et käiks ka wc-s ära ja no ühe vetsu uks oli lahti. Läksin sisse, mitte midagi ei mäletanud ja oppaa, väga rets oli. Tundus, et kellelgi oli sütik põlema pandud, oli hakanud jooksma vetsu peale ja kabuum! pomm plahvatas pükste mahavõtmise ja istumise vahel, sest terve sein ja potikaas jms olid kõik koos. Bon appetit! ütleks sellepeale.
Edasi läksime Madridi ühte popimasse katusekohvikusse – Circulo de Bellas Artes. Jõime tinto de verano’t (punane vein ja Fanta). Minu oma maitses eriti halvasti, isegi Cärol tunnistas. Vaade baarist oli täitsa hea.
Kuna mul oli olnud väga pikk päev, siis otsustasime koju minna. Teel koju peatusime Ministerio de Educacion, Cultura y Deporte ees ja tahtsime lahedate ustega pilte teha. Mingid random purjus vanad kargasid pildile 😀
Ja see oligi esimene päev Madridis.
