Viimane peatus Tais enne tagasi koju lendamist oli Bangkok. Räägin lühidalt, mis Bangkokis mõne päeva jooksul tegime ja ka kõigest sellest, mis mulle ei meeldinud.
Bangkok – Tai Kuningriigi pealinn, üle 8 miljoni inimese linnas sees, ümbruses üle 14 miljoni inimese. Juba see ütleb ära peamised sooja kliimaga suurlinna kirjeldavad omadussõnad – ülerahvastatud, räpane ning see soe kliima ja räpasus ajab asja ka haisema.
Minu arvates on Bangkok selline koht, kus korra elus võib kogemuse pärast ära käia ja maksimaalselt olla mõned päevad. Kindlasti pole see sihtkoht, kuhu tahaks uuesti tulla või kus tahaks kauem olla. Võib-olla oli mul lihtsalt liiga halb kogemus, aga that’s life.
Me otsustasime jätta Bangkoki reisi viimaseks sihtkohaks, kuna mõtlesime, et kui asju ostame, siis ei viitsi neid terve puhkuse kaasas vedada. Samas oli jällegi natuke kurb see, et kogu selle linnamelu oleks võinud teha reisi alguses, siis nautida oma mõnusat rannapuhkust ja siis hea kogemusega otse koju. Ega me seal Bangkokis nii väga palju asju ei ostnudki. Tagasilend läks ka Bangkokist, seega vahele jätta seda poleks saanud kuidagi.
Bangkoki jõudmine ja Bumrungradi haigla 22.03
Hotelli jõudsime suhteliselt hilja, alles kella 16 paiku. Pagasi kättesaamisega läks lennujaamas mingil põhjusel palju kauem. Taksoga sõit kestis 1h või veidi peale. Hotelli nimeks SureStay Plus. Asus Phloen-Chit’is. Toad olid väga normaalsed, puhtad ja uued. Hommikusöök oli suhteliselt mõttetu (sai, krõbinad, piim, ananass ja arbuus, kaks sooja sööki, kohv, tee), aga ajas asja ära. Katusel basseinis ja jõuksis trennis ei käinudki, kuna olin uuesti haige. Bassein tundus muidu päris mõnus.
Hotelli tuba
Hotelli katus ja bassein õhtul
Peale hotelli jõudmist suundusime Bumrungradi haiglasse. Siimul oli ka halb olla, väidetavalt siis gripi tüsistused. Arve läks kerged 8500 bahti, enamik ravimid. Young Money Cash Money, meil kindlustus 😃. Ma tundsin ka, et kurk hakkab uuesti valusaks minema, aga plaan oli, et joon palju teed ja võtan neid Krabilt saadud mingeid tablette, et läheb äkki mööda. Ma mõtlesin haiglas, et kas peaks ka näitama, aga alles käisin Krabil ja kindlustusest hakkas natuke kahju😃. Kuna nii hull veel polnud, siis mõtlesin, et ei lähe.
Haigla asus õnneks suhteliselt lähedal, mingi 10 minutit jalutamist ning see oli väga suur ja korralik haigla ka.
Tuur Bangkokis ja Bumrungradi haigla vol 2 23.03
Esimene täispikk päev Bangkokis. Sõime hommikust ja tahtsime minna Wat Pho, Wat Aruni ja Grand Palace juurde.
Proovisime Grab-iga tellida taksot, sealt võeti tellimused vastu ja öeldi, et sinna piirkonda nad ei sõida, kuna politsei teeb trahvi 2000 bahti. Skytrainiga ei oleks sinna lähedale saanud.
Küsisime taksodelt hinda, kõik lasid nagu lindi pealt, et kell 10 hommikul on ummikud igal pool ja sõit võtab väga palju aega. Keegi ei tahtnud sinna sõita. Nad ütlesid, et tuleks võtta paat sadamast ja minna sellega, et võtab ainult 20 min. Sadamasse olid kõik nõus sõitma. Küsisime taksojuhtidelt enne minekut paadi hinda, ei osatud öelda. Otsustasime siis lõpuks lasta ennast sadamasse viia ja siis paadiga minna.
Taksosõit hotelli juurest sadamasse maksis 200 bahti. Sadamas läksime takso pealt ära ja küsisime palju paadipilet maksab – 1000 bahti per nägu.. irw, davai. Läksime minema, sest 50€ prügijõe peal logu paadiga sõitu – mõnes teises elus äkki… Jalutasime välja ja nägime, et seesama meie takso oli ennast ära parkinud sinna, selle asemel ei minema sõita, hmm. Nii kui meid nägi tuli uurima, et miks me paadile ei läinud. Pakkus, et läheb meile hinda alla kauplema – 600 bahti per nägu. Ütlesime, et ei huvita ikkagi ja näitasime talle Maps-ist teist sadama kohta, kus näitas piletihinnaks 15-30 bahti. Tüüp hakkas meile valetama, et see on teisel pool jõge ja sinna ei saa minna. Näitasime kaarti talle ja ütlesime, et mida ta ajab. Tüüp vihastas, et me tema kallile paadile ei läinud ja sõitis minema. Tõenäoliselt on seal taksojuhtidel mingi kokkulepe nende paaditüüpidega, et nii kui lollid turistid 50 € eest paadile lähevad, siis taksojuht saab sellest oma tasu. Tüüp sai lihtsalt vihaseks, et ei saanud oma raha kätte.
Ma olin ikka kergelt öeldes vihane, sest mul oli üsna halb olla, kell oli juba palju ja kõik üritasid meid üle lasta. Tahtsin tegelikult varem linna jõuda, et neid vaatamisväärsusi oleks parem vaadata ja et poleks nii palav ka. Läksime Google Mapsi järgi sinna kohaliku sadama poole lõpuks jala 900 meetrit. Paadisõit oli rõve – ülerahvastatud paat, pidime seisma seal, aga vähemalt odav. Me saime tasuta, sest korralikku piletimüügisüsteemi seal ei olnud. Ma ei saanudki aru, et kui palju, kuhu või kellele peab pileti eest maksma. Jõhkralt palju musta suitsu ajas ka peatustes välja.
Pildil näha paadipeatust. Kui õigesti mäletan, siis lilleturg selle lähedal.
Jõudsime lõpuks selle prügijõe paadiga lilleturule kohale. Selleks ajaks oli mul tuju jumala pask ja enesetunne väga halb. Käisime seal tiiru peale – märg, porine ja haises. Ei nautinud.
Next stop – Wat Phosse. Seal oli ilus, 100 bahti nägu pilet. Selle eest sai väikese pudeli vett ka.
Järgmisena üritasime minna Grand Palace-sse, aga alustuseks polnud minul t-särk seljas (seelik pikk oli, aga varrukaid polnud) ja Siimul oli ka vaja pikki pükse, mida taheti, et ostaksime 200 bahti/tk eest. Piletisabad olid pärastlõunasel ajal liiga pikad ja otsustasime, et ei lähe sinna, kuna mul oli liiga halb olla. Poetasin paar pisarat, sest kahetsesin, et eelmisel õhtul Bumrungradis oma kurku üle vaadata ei lasknud. Nina nuusatud, otsustasin, et Wat Aruni ma vaatamata ei jäta, kannatan ära, sest rohkem hotelli juurest sinna vaatamisväärsuste piirkonda küll reisida ei viitsi. Liiga suur hassle.
Otsustasime kaubelda tuk-tuki Grand Palace juurest Wat Aruni, kuigi ka siis soovitati meil minna paadiga üle, aga kui keegi mainis paadisõitu, siis mul hakkas juba kõrvadest suitsu tulema🤯⚡️. Tuk-tuki eest maksime vist 160 bahti. Kauplesime kõvasti, alguses küsis 300-400 bahti, ei mäletagi enam täpselt. See tuk-tuki sõit oli kohutav. Autodega koos ummikus, heitgaasid näos-ninas-suus, väljas mingi 38 kraadi. Mõtlesin, et
I’m gonna die
Wat Arunis tegime mõned pildid, pärast mida võtsime Grabiga takso ja tahtsime kiiresti saada haiglasse, et ka mina saaks arsti juures käia. Olime veidi maad sõitnud ja takso läks katki. Mm, kas see päev oleks saanud veel meeldivamaks muutuda?? Tüüp ütles meile 2 min ja peatas mingi rolleriga tüübi, kellele andis raha, et too tooks tanklast õli juurde. Õlituli põleb tükk aega enne, kui otsa saab. Peab ikka mõnuga viimase minutini venitama, et selline asi juhtuda saaks. Ootasime lõpuks mingi 25 minutit, kuniks ma juba närvi läksin. Rollerikutt lasi taksoonu lihtsalt üle, ei tulnudki tagasi. Astusin taksost välja, taksoonu ikka lasi, et sorry-sorry, 2 minutes. Ütlesin talle kurjalt vastu, et pean haiglasse minema ja peatasin uue takso kinni. Natuke kahju oli sellest taksoonust, aga no krt vaheta õigel ajal oma õlid ära siis. Sõitsime uuega 250 bahti eest Bumrungradi, hullud ummikud olid ikka. Reedese kohta olevat tavaline.
Wat Arun
Bumrungradis läks aega seekord, tehti uuesti gripi test, mille tulemusi pidin ootama 1h. Grippi enam polnud. Vereproovi ei tehtud. Ehk siis tegelikult ei teatud, miks kurk uuesti valus on, aga kirjutati antibiootikumid välja.
A no neil oli Starbucks haiglas, okei.
Üritasin perearstile helistada, et küsida, kas need on sellised rohud, mida niisama võtta võib. Krt, why the f keegi peaks üldse “niisama, äkki on hea” antibiootikume võtma, aga tundub, et Tais natukene teistsugune meditsiin kui meil siin Eestis. Perearstid muidugi ei vastanud. Proovisin vähemalt 20x. Kas ma olin üllatunud? Ei. Helistasin 1220 hoopis ja sain sealt mingisugusegi arvamuse.
Me polnud lõunat söönud, ainult hommikusöögi peal (kl 9) ja õhtust saime alles 20 paiku. Sõin ilma juustuta pitsat. Ei olnud nauditav.
Siim lasi endale püksid ja pintsaku ka õmmelda, aga sellest saagast räägin hiljem eraldi.
Terve see päev oli üks suur ebaõnnestumine, no v.a. need ilusad templid 😃
MBK ostukeskus, Siam ostukeskus 24.03
Hommikul ärgates oli enesetunne parem, magasime ka kauem kui tavaliselt ning kuskil 12 paiku otsustasime minna MBK ostukeskusesse. 8 korrust poode, ma endale ei ostnudki sealt midagi. Lihtsalt ei leidnud 😃. Pigem oli rohkem kohalikku stiili kaupu kui läänelikke. Ostsin vennalapsele ja Liliani lapsele paar asja.
Kella 17-ks pidime tagasi hotelli lähedale ülikonna proovi minema. Reality oli see, et tädi ei jõudnud õigeks ajaks, telefoni teel palus hoopis kella 18-ks tagasi minna. Pidime siis hotellis aega parajaks tegema.
Pärast proovi läksime Siam ostukeskusesse, kus käisime Zarades ja mingites poodides veel, õhtul sõime The Peppery-s, kus mulle ei maitsenud eriti Pad Thai ja käisime Gourmet Marketis, mis oli väga suur toidupood ja korraliku valikuga. Prisma moodi ei olnud, pigem meenutas sellist hästi suurt Stockmanni või Kaubamaja toidupoodi. Enne sulgemist võtsime veel Ladureest ka makroone, sest Siim polnud neid enne kunagi varem saanud.
Iga õhtu, kui pimedas hotelli jalutasime, siis mingid rotid askeldasid ühes ja samas kohas prügihunnikutes. Päris palju oli neid seal ja päris rõvedad nägid välja. Videos on lisaks rottidele näha kohalike tänavasöögikoht, mille juures need rotid tegutsesid.
Selles videos on näha teine äärmus – McDonaldsi (kogupere restoran ju) juures olevad prostid, kes üritasid oma nägu katta, kui ma telefoni välja võtsin 😂😂😂 Bangkoki tänavad on ikka kirjud.
Unicorn Cafe, Siam ostukeskus ja päikeseloojang katusekohvikus 25.03
See oli viimane täispikk päev Bangkokis, ega ma ausalt öeldes ei jõudnud ära oodata, millal saaks juba koju. Vett normaalset seal ei ole, õhk hingatav ei ole. Must ja räpane linn. Ummikud, ühistransport pole eriti hea.
Hommikul otsustasime minna Unicorn Cafe-sse, sest leidsin selle ühe tsiki blogist ja tundus lahe elamus olevat. Sõitsime mitme skytrainiga, et sinna saada. Suhteliselt ära peidetud koht kõrvaltänavatele. Kui poleks teadnud, et on olemas, siis tõenäoliselt kunagi sinna ei satuks. Saime kerge suhkru üledoosi, kokku seedisime seal vist mingi 1,5 tundi.
Edasi läksime Lumphini parki, aga sinna kauaks ei jäänud, kuna väljas oli 38 kraadi ja lihtsalt ei tahtnud väga õues niisama jalutada ja seda heitgaaside haisu nautida. Kui oleks aega rohkem olnud, siis võib-olla oleks seal pargis kuskil sügavamal ka natuke jalutanud. Läksime uuesti skytraini peale ja sõitsime Siami ostukeskustesse.
Siamist võtsime takso kell 17.40 ja lootsime jõuda päikeseloojanguks ühte skybari (Water Y restaurant), mis asus kesklinnast ikka veits eemal. Kohale jouda ei olnud üldsegi lihtne, see oli mingi suvalise kortermaja katus. Sõit sinna ja leidmine ei olnud kõige mugavam, aga arvestades, mis skybar-id olid linnas ja palju nende hinnad olid, siis oli see üsna hea diil. Vaade sealt oli hea, koht oli ilus ja olemine mõnus. Kahju ainult, et nii pimedas jõudsime.. oleks tahtnud natuke kauem valges ka olla. Taksojuht ootas meid seal 1h kuni sõime. Maksime talle minek ja tulek 250 ja 300 bahti. Kohapeal läks mingi 560 bahti – kaks sööki, riis, coca ja õlu.
Edasi läksime ülikonnaproovi ja maksta oli 7000st bahtist veel jäänud 4000. Nad keerasid pärast teist proovi selle ülikonna *****. Kangast kiud väljas vähemalt kolmes kohas ja seljal olev lõhik oli liiga väike tehtud. Oleks üks päev veel olnud, oleks ehk saanud tagasi saata ja parandada seda, aga oli pühapäeva õhtu kell 20 ja meil oli takso lennujaama kokkulepitud kella 6.15-ks. Mõtlesin pikalt, et peaks raha tagasi küsima ja ära minema, aga Siimule materjal meeldis ja muidu ka, et ta loodab, et saame need kiud ära lõigata või sisse tagasi ajada ja äkki oskab mõni õmbleja seda lõhikut ka parandada. Kauplesin hinda alla ja võtsime ära selle pükste ja jaki komplekti.
Saan Bangkokist minema, jess 26.03
5.30 äratus, 6 hommikusöök ja check out. Kell 6.15 sõit lennujaama. Poolel teel lennujaama tekkis päris suur ummik ja mõtlesime, et nüüd läheb küll kaua aega, kui kiirteel liigume 11km/h. Aga reaalsus oli see, et jõudsimegi kuskil 1 tunniga lennukasse nagu olime planeerinud.
Kell 9.20 pidi boarding olema, aga saime peale alles 10 paiku, ehk et lend hilines Natuke hirm tekkis ka, kuna meil järgmise lennuga Moskvas vahet ainult 3h. Kokku tagasilennu aega 9.5h ja pimedaks ei läinudki. Istumisega seekord ei vedanud, valisime ettepoole kaks kohta, aga siin lähedal tited ikka vingusid vahepeal, kuigi sellist õnneks polnud, kes oleks terve tee nutnud.
Kui Bangkok-Moskva lennult maha saime, siis lennujaama töötajad olid meile ja teistele, kelle jätkulendudele jõudmine küsimärgi all oli, vastas ja liigutasid meid järjekordadest ettepoole, et jõuaksime oma lendudele.
Bangkoki kokkuvõte
Ühe päeva tahtsime käia ka poolel teel Pattaya juurde kuskil Zipline pargis, aga õnneks varem pileteid ära ei ostnud ja kuna ma olin haige, siis ei saanud minna.
Bangkokis tahtsime käia ka mahajäetud pilvelõhkuja juures, aga kuna tervis oli kehv ja lugesime netist õudukaid ka, siis otsustasime, et ei lähe. Ei tahtnud siia lehele ühe postitusena juurde tekkida. :)))
Meeltesegaduses filmisin Bangkokis telefoniga portrait formaadis. Ju mõtlesin, et need ainult insta story-de materjal ja kuskile mujale need ei kõlba anyway. Sellepärast ka eriti videosid pole, ainult mõned üksikud halvasti vaadatavad.
Kas Bangkok meeldis? Ei.
Kas tulen kunagi uuesti? Ei.
❤❤❤
Helen
