Teise päeva õhtul läksime lihtsalt Caroliina juurde ja puhkasime natuke jalgu. Tahtsime minna paellat sööma enne, kui pidime Caroliina ESACi sõpadega kokku saama. Kurb lugu meile, paellat ei saanud, sest jõudsime 9 paiku linna ja selleks ajaks olid kõik kohad juba nii crowded, et ei viitsinud tund aega oodata sööki. Seda põhjusel, et Hispaanias söövad kõik õhtusööki alles kell 21 õhtul, sayy whaat..
Sõpadega pidime kohtuma 22.30. Otsustasime siis süüa Wok to Walk‘is. Ma olen Tallinnas seda söönud küll, aga Caroliina ei olnud. Talle üsna maitses ja jäi rahule. Leppisime kokku, et proovime paellale löögile saada pühapäeval.
Plaza de Espana juures saime kokku Emanueli ja Kostasega.
Sõpad olid täitsa ägedad, läksime kuskile katusekohvikusse. Jõime mohitosid ja ootasime teisi sõpasid. Lõpuks tuli mingi tüüp, kelle nimi oli Pol.
Järgmisena tahtsime kluppi minna. Cärolit oli päris lahe sellises olekus näha, tavaliselt Eestis on ta liiga stressis ja liiga kaine, haha. Täitsa selline chica muretu tundus.
Lasime kella 4-ni hommikul tantsu ja siis otsustasime koju minna. Võtsime mäkist burksi ja istusime kuskile maha, ootasime kuni metroo lahti tehakse. Mul ilmselgelt jalad juba valutasid ja päris hea oli istuda. Õpetasime Emanuelile eesti keelt ja tal tuli isegi päris hästi välja. Aru midagi ei saanud, aga meie järgi kordas sõnu nagu oleks eestlane.
Kell 6 tehti metroo lahti, läksime peatusesse ja siis irnusime, kuidas mingi kutt oli ära väsinud. Ma lihtsalt ei suutnud vastu panna, pidime pilti tegema. Liiga naljakas oli. Aga ei ole põhjust häbi tunda, vässu kutt, ka parimatel juhtub ju 🙂
Kell 7 saime tuttu, päris väsitav. Aga just täpselt seda ma sellelt reisilt ootasingi – füüsiliselt väsitav, aga vaimselt lõõgastav.
