Siit pikast-pikast postitusest saab lugeda, milline oli meie poja sünnilugu. Kirjutan seda hetkel enda une arvelt. Poiss magab ja tegelikult saaksin ju mina ka hetkel tududa. Aga ma tahan selle kirja panna enne, kui detailid ununema hakkavad. Isegi juba kolm nädalat möödas 😃 Jube keeruline on olnud leida aega ja energiat, et seda kirja panna.
Kust alustada, ma isegi ei tea.. Algusest oleks vist päris hea. 😃
Muud minu rasedusega seonduvad teemad on siin. Kunagi kui aega saan ja jaksu rohkem, siis kirjutan üheksast kuust pikemalt ka.
Ettevalmistused sünnituseks
Ma võin julgelt väita, et ma olin üsna hästi valmistunud sünnitamiseks. Ja mees oli ka hästi valmistunud, kuna tegime kõiki asju koos. Sain 9 kuu jooksul igal õhtul kreemitamist, vähemalt ülepäeviti massaaži, käisime koos jalutamas, arsti vastuvõttudel, loengutes, asju ostmas jms.
Minu ettevalmistused olid põhjalikud. Mul on kombeks kõikide asjade pärast ette muretseda, sest kui need peaksid realiseeruma, siis mul on lihtsam nendega tegeleda – ma ju teadsin, et nii võib minna ja mul on võimalikud stsenaariumid juba peas läbi mängitud. Kõik, mis ei lähe plaanipäraselt, ei tundu siis nii hull.
Me ostsime väga palju erinevaid beebide asju, mis kõik vähendasid minu ärevust uue elumuutuse ees. Me käisime perekoolis – tegelikult lausa perekoolides, nii Ämmaemanduskeskuses kui ka ITK-s. Olin aktiivne, vähemalt raseduse alguses, lõpus läks veidi lappama. Lugesin vastavat kirjandust. Elasin emotsioonid ja hirmud kõik välja, ei hoidnud neid enda sees.
Kui ma algselt kartsin väga sünnitust, siis mida rohkem rasedus edasi läks, siis sünnituse hirm kadus ära ja tekkis pigem hirm praeguse perioodi ees – lapse eest hoolitsemine, magamatus, imetamise probleemid jne. Võimalik, et kuna ma olin sünnituse kohta juba nii palju infot saanud, siis see rahustas mind piisavalt maha.
Olin sihiks võtnud, et tahaks loomulikku sünnitust ja võimalikult vähese arstliku sekkumisega. Sünnitusplaani tegin millalgi veebruari alguses vist ja saatsin eraämmakale, kes kiitis selle heaks. Kui eraämmakat pole, siis tuleb see lihtsalt sünnitusele kaasa võtta. Sünnitusplaani tegin näidete abil – osa sain perekoolist, teised võtsin “kohustuslikust kirjandusest” (sobis lihtsalt pdf dokument), aga ITK-s on olemas eraldi sünnitusplaani ankeet ka, mida võib vabalt täita.
Ma kirjutan ettevalmistustest ja sünnitusplaanist eraldi postituse, muidu ma päris teemani ei jõuagi ja see lugu siin läheb liiga pikaks. Panen hiljem siia lingi juurde, kui ära kirjutan.
Ja nüüd sünnitusest
Kuidas kõik algas?
29.02 (rasedusnädalaid 39+1) vaatasin kodust Miss Valentine Youtube Live abil. Isegi kui ma poleks rase olnud, siis seoses nende koroona uudistega poleks tahtnud ronida nii rahvarohkesse kohta. Sel hetkel muidugi ei olnud see koroona Eestis ka veel nii hull. Ma olin veebruari keskpaigast saadik päris haige – algas kurguvaluga ja edasi oli nohu päris pikalt. Mõtlesin kogu aeg, et äkki poiss veel natukene ootab oma tulekuga, sest kinniste hingamisteedega sünnitusele ju ei tahaks minna. Sünnitus ongi üks suur hingamine. Sel päeval ma veel päris terve ei olnud, õues ma ei käinud lausa mitu nädalat, aga enesetunne oli juba parem ja õhk ninas käis läbi. Õnneks ma ei jätnud perekooli loenguid ja asjade ostmist viimasele minutile, muidu haigena poleks saanud minna ja see oleks mind küll ärevaks teinud.
Arutasime mehega, et nüüd on põhimõtteliselt 24 tundi jäänud, kui meie poolt valitud ämmaemand puhkuselt tagasi jõuab. Ma olin närvis sellepärast, et mis saab, kui poiss peaks tahtma sündida meie ämmaka puhkuse ajal. Aga kuna nii vähe oli veel jäänud, siis tundus, et küll kõik sujub.
Õhtul ma tundsin tugevat soovi vaadata hingamisvideosid sünnituse jaoks. Ju siis tundsin ette, et viimane aeg veel harjutada 😃 Harjutasime koos mehega hingamist The Positive Birth Company videote abil.
Magama läksime hilja, kuskil 1.30 paiku. Mul ei tulnud und, sest tundsin teistmoodi kõhuvalu. Sellist ühtlast nõrka valu iga natukese aja tagant. Ajasin mehe ülesse suure ärevusega, et nüüd vist on asi käes. Tema arvas muidugi, et vast ikka pole, osadel ju nädal aega enne võltstuhud. Magama jäin alles 3.30.
Mul tegelikult oli ju tähtajani veel peaaegu nädal aega (06.03). Kuigi õigeaegseks peetakse ka juba 37+0 sündinud beebit. See sünnitusprotsess on ikka väga individuaalne. Võib ju lugeda erinevaid jutte jne, aga enda lugu tuleb nagunii teistsugune. Näiteks, üks tore ja informeeriv sünnituslugu Anneli Looritsalt. Raseduse alguses ma vaatasin sünnitusvideosid ka, võib-olla soovitaksin neid vaadata pigem hiljem, et end mitte stressi ajada. Enne koguda võimalikult palju teadmisi ja siis alles. Näiteks, Kenza sünnitusvideo.
Ärkasin pühapäeva hommikul kell 8. Mõtlesin esimese asjana vannitoas käies, et oh, oligi valehäire, ei ole midagi häda ja valu ka enam ei tunne. Läksin voodisse tagasi, tahtsin veel magada, aga kaua ma seal olla ei saanud. Kell 8:30 käis pauk (no pigem selline plaksatus) ja ma olin püsti nagu püssikuul. Looteveed puhkesid mu magamistoa põrandale (õnneks). Looteveed olid selged, seega kohe haiglasse kiirustama ei pidanud. Aga oli selge, et hiljemalt 8h pärast peame kindlasti haiglasse minema. See tähendas ainult ühte, sünnitustegevus peab hakkama 01.03 pihta – kas ise või esile kutsudes. Meie poolt valitud ämmaemand pidi puhkuselt tagasi olema 02.03 😔
Helistasin ämmakale lootuses, et äkki ta on juba pühapäeval tagasi, aga ei olnud. Õnneks oli mul ka varuämmaemand kokkulepitud – seesama, kes mind 9 kuud ka ITKs jälgis.
Ta soovitas kodus rahulikult toimetusi teha ja päeva peale uuesti kontakti võtta, et kas on hakanud valutama. Kaua ma seda ootama ei pidanud. Enne 9 juba hakkasid valud ja kella 10 paiku olid need minu meelest üsna intensiivsed ja piisavalt sagedased. Tundsin, et peaks tuhutaimeri käima panema. Kella 9-10 vahel pakkisime haiglakoti kokku (mul oli tegelikult enamus asju pakitud, lisasime veel vaid mõned puuduvad). Ma käisin pesemas lootuses, et igapäevatoimetused aitavad kuidagi toime tulla selle valutamisega. Ja no ausalt öeldes, siin haigena kodus olles olid juuksed üsna mustad ja ma ei tahtnud sellisena sünnitama minna 😃 Süüa suutsin vaid pool banaani. Söömata ja magamata sünnitama minna tundus hirmutav. Kogu see asi tundus hirmutav, sest see oli nüüd ju kohe-kohe käes! Raseduse ajal me rääkisime sellest kui kusagil kaugel tulevikus olevast asjast, mis on vaja ära teha.
Kella 10 paiku helistasin uuesti ämmakale. Ta soovitas vanni või duši alla minna, et äkki leevendab. Seda ma siis ka tegin. Realiteet oli see, et valud läksid tugevamaks ja tuhud olid kuskil 50-60 seki ja iga 3-4 minuti tagant. See tuhuäpp karjus kogu aeg, et hakka haiglasse minema. See ajas närvi, sest ega ma ju valutanud kaua veel ei olnud, kuskil 9-12. Tahtsin ju võimalikult kaua kodus olla. Aga enne 12 otsustasime haiglasse minna, kuna valud olid tugevad, tuhude taimer karjus ja ega ma päris kindel ei olnud ka, et äkki see öine valutamine ka juba aitas avanemisele kaasa. Arvasin ise, et äkki ongi juba ca 5cm avanenud, mis võikski olla paras aeg haiglasse minemiseks.
Haiglasse…
Autosõit oli päris kohutav. Kuigi me ei ela haiglast kaugel, mingi 25 minutit, siis see oli rõve. Ma ei istunud, vaid olin tagaistmel käpukil. Päris mitu tuhu möödus selle ajal. Olin valgusfooride taga kuidagi kägaras, et teistest autodest mind ei nähtaks.
Haiglasse jõudsime koos ämmakaga samal ajal. Me pidime vastuvõtust läbi käima. Sain käepaela ja andsime üleriided ära. Seejärel läksime kolmandale korrusele sünnitusosakonda. Alguses olime ühes toas, aga hiljem viidi meid teise, kuna ma soovisin vanniga tuba. Minu esimene eelistus oli proovida vettesünnitust. Kusjuures sünnitustoad olid sel päeval kõik täis.
Mulle tundub, et täpselt selles toas sünnitasingi. ITK-s on toad suhteliselt sarnased, seinte värvitoonid kohati erinevad ja osades pole vanni. Tulevase issi jaoks oli veel üks roheline tugitool ka. Toas sai valgust ka reguleerida, see oli päris hea.
Sünnitustoas tehti kõigepealt KTG, mis oli korras. Kuid imelik oli see, et avatust oli ainult 1 cm. Ehk siis sünnitustegevus oli täiesti alguses. Kell oli 13. Pakun, et kui mul eraämmakat poleks olnud, siis oleks koju tagasi valutama saadetud või ilma meheta sünnituseelsesse osakonda. Ma oleks pigem koju tagasi valutama läinud siis. Tavaliselt tahetakse haiglasse võtta, kui emakakael on ca 3-5cm avanenud. Üksi kuskil olla, see oli üks mu suurimaid hirme ja seetõttu eraämmaemanda teenuse võtsimegi, et tekitada rohkem turvatunnet.
Leppisime ämmakaga kokku, et vaatame avatust uuesti kell 18, kui vahepeal mingit edenemist pole toimunud. Mulle tähendas see veel valutamist. Lihtsalt istusin ja hingasin valusid üle. Olid väga ebameeldivad ja valusad. Mingi hetk tahtsin süüa, aga unustasime snäkikoti koju. Mul oli kohvritäis asju kaasas ja üks asi, mida ma tahtsin, selle unustasime maha 🙃. Haiglakotist kirjutan eraldi, ei hakka seda siia vahele suruma (panen pärast lingi). Kella 15 paiku kuulasime uuesti lapse hingamist ja siis läksin vanni. Vannis olin kuskil 1h. Korraga seal palju ei lubatagi olla, kuna see väsitab. Mulle tundus vannivesi veits külm, tekkisid külmavärinad. Osadel tekivad need niisama ka, mul olid ainult vannis. Vannis oli küll natuke lihtsam olla, kuna sai alumist otsa tuhu ajal natuke paremini lõdvaks lasta vee kandejõu abil.
Ülemine graafik ja number näitavad lapse südamelööke, alumine minu tuhusid. Mida suurem number, seda tugevam tuhu.
Kusjuures, nendest hingamise videotest, mida eelnevalt mainisin, oli abi. 4 sisse ja 8 välja abil keskendusingi hingamisele. Mees aitas kaasa ja tuletas meelde, kuidas hingata. Ma olin päris palju aega silmad kinni, eriti ei suhelnud. Aeg läks kiiresti. Pikali olla ei suutnud, kui vannis ei olnud, siis pigem istusin. Alguses üldse seisin, aga see väsitas jalgu päris palju.
Ahjaa, lõdvestumiseks ja valu leevenduseks sain naerugaasi ka võtta. Natuke hingasin seda sisse, aga palju ei suutnud. Mulle tundus, et see ei mõjunud mulle eriti lõdvestavalt. Ainult südame ajas pahaks.
Ämmakas ütles, et ma olen valutanud korralikult ja hingamine on hea. Seega tema arvates oli aeg vaadata avanemist. Palju õnne mulle, vahepeal 5 tunniga oli 0 progressi, seis ikka sama. Vähe ei tulnud masendus peale. Kell oli 18 ja tundus, et 01.03 kuupäeval küll last kätte ei saa. Ämmakas soovitas teha epiduraali, paljudel pidi aitama see lõdvestuda ja seega avaneda. Me ei olnud sellest eriti vaimustuses, sest tahtsime võimalikult loomulikult sünnitada ja igasuguseid võimalikke kõrvalmõjusid vältida. Ka minu sünnitusplaani juurde oli märgitud meile tunnus “konservatiivne”. Epiduraali osas oli meie seisukoht, et eriti ei sooviks seda kasutada, aga oleksime äärmisel vajadusel nõus seda kasutama ehk siis täielikult ei välistanud.
Mingi hetk hakkasid mul väga jubedad valud. Sellised väljakannatamatud, isegi hingamisega oli väga-väga valus. Kohati tundus ka, et puhkepause enam polegi. Siis ma enam ei suutnud ja otsustasin epiduraali kasuks. Ämmakas kutsus anestesioloogi ja kell 18.30 sain kanüüli kätte ja selga ning manustati mulle esimene doos. Olemine läks üsna ruttu päriselt heaks. Rõhutan sõna heaks, sest ma suutsin jälle voodis niisama pikali olla, silmad kinni lasta, valusid üle hingata, inimestega rääkida. Kõht läks ka tühjaks, mees tellis Woltiga mulle smuutit. 😂
Ämmakas käis meid iga natukese aja tagant kontrollimas. Kuskil ühe tunniga sain 5 cm avatust ja teise tunniga täisavatuse. Endalegi üllatuseks epiduraali abil lõdvestumine aitas nii palju kaasa. Ei oskagi öelda, miks ma ei suutnud niisama aveneda (lõdvestuda?). Enda meelest tegin kõik õigesti, aga ju siis alateadvus arvas ikkagi teistmoodi. Võib-olla oli mingi muu põhjus, mida ma ilmselt kunagi teada ei saagi. Aga see vist enam ei olegi oluline, lõppes ju kõik hästi. Aga lähme looga nüüd edasi 😃
Mingi hetk tekkis pressitunne, aga see oli veel selline nõrk. Nagu kõik ütlevad, see on sisuliselt nr 2 tegemise tunne. Tekib see sellest, et laps surub vastavatele närvidele. Tunne oli selline, et häda on, aga veel ei tule ja ei saa nagu suruda seda tulema ka. Nagu oleks midagi seal ees. Hetkel ei mäletagi kaua selliselt kestis, aga ajataju oli üldse kehv seal.
Ühel hetkel tuli päris pressitunne ja seda ei olnud võimalik mitte millegi muuga segi ajada. Seda lihtsalt ei saa tagasi hoida. Ma üsna ruttu kadusin oma maailma ära. Kuulsin ainult teiste rääkimist, keskendusin hingamisele. Presside vahel hingasin nagu tuhude ajal, presside ajal ämmakas juhendas kuidas hingata, kuidas pead hoida, missugust häält teha ja milliseid asendeid proovida. Pressima pidi nii kõvasti, et ilma hääleta seda minu meelest teha ei ole võimalik.
Kuna sain epiduraali, siis vanni mind enam ei lubatud. Eelmine öö oli uni vahele jäänud, söönud polnud 24h peaaegu mitte midagi. Päris väsitav oli olla ja mõtlesin, et see ei saagi kunagi läbi. Hoidsin lihtsalt mehel käest kinni ja vahepeal palusin lonksu vett juua (NB! kindlasti võtta mingi spordipudel, kust saab lihtsalt imeda vett.. et ei peaks hakkama kuidagi pead kallutama vms nagu tavalise pudeli puhul). Muud moodi ma suhelda ei suutnud. Mul oli hästi palav ka, mulle pandi märg külm lapp otsa ette.
Emotsionaalselt seal omas maailmas olla oli päris kurnav. Ma küll kuulsin ämmaka ja mehe toetust ja nende kohalolekut, aga olin ikkagi kuidagi nii üksi ja teadsin, et pean selle ise ära tegema. Eriti raske oli siis, kui kuulsin presside vahel masina undamist, et lapse südametöö aeglustub, häire hakkas piiksuma ka. Sel hetkel oli oluline väga sügavalt ja korralikult hingata, et laps saaks palju hapnikku. Kui seda tegin, siis masin lõpetas alarmi ära ja südametöö läks korda. Mul endal oli üsna raske, sest tegelikult ma oleks tahtnud presside vahel puhata ja olla nii nagu mul kõige mugavam, aga pidin väga keskenduma sellele, et hingaksin nii nagu lapse jaoks vaja.
Ämmakas kogu aeg kiitis ja julgustas rohkem pressima. Aga demotiveeriv oli küll, kui iga kord kuulsin, et natukene veel ja juba tuleb, aga siis ma ikkagi ei suutnud lõpuni ära teha. Mitu korda pea paistis, aga kadus tagasi sisse. See on normaalne asjade käik. Mulle tundus, et mul oli alt tuim ja selletõttu raskem ka lõpuni pressida, kuna ei suutnud maksimaalselt tunnetada. Kuigi valus oli küll, aga mitte nii valus kui avanemise ajal. Pole kindel, kui valus oleks olnud, kui epiduraali poleks saanud.
Laps oli üsna kaua sünnitusteedes kinni enne, kui pea välja sai. Teine ämmakas kutsuti ka juurde. Ju siis tundus, et asi läheb hapuks ja on abiväge vaja. Minu ämmakas arvas juba, et peab lahklihalõike tegema, aga õnneks ma suutsin ise välja pressida. Kui õigesti mäletan, siis ta mainis ka seda ja kui ma kuulsin, siis teadsin, et pean ära tegema, sest see oli ka üks asi, mida ma üldse saada ei tahtnud. Mul vedas, midagi eriti ei rebenenud. Sain ainult ühe piste kuskile sisse. Ämmakas oli üllatunud, et pärast sellist punnitust seal nii vähe vigastusi oli ja tal oli hea meel, et me lõiget ei teinud. Lisaks kiitis ta meid pärast, et meil oli mehega hea koostöö ja mul väga hea hingamine, eriti just rasketes olukordades (nt kui lapse südametöö aeglustus).
Mu poeg mu süles 🤱🏽
Mu poeg mu süles 1. märtsil aastal 2020 kell 22:17.
Imelik ja emotsionaalne tunne oli, kui laps käes oli. Esimese hooga ta ei hakanud kohe nutma, siis ämmakad olid ärevil, aga õnneks kõik lahenes kiiresti. Laps pandi rinnale, nahk-naha kontakt on alguses oluline. Ja siis ma lihtsalt nutsin tükk aega sellest suurest šokist, korrutasin endale ja mehele, et ma tegin selle ära. Ma sain hakkama! Tulin sellest üksinda maailmast välja ja olin tagasi teiste juures.
Kui nabanöör lõpetas pulseerimise, siis papa lõikas selle läbi.
Platsenta sünnitamine oli lihtne ja käis kähku. Ämmakas surus kõhule, et seda kätte saada. Vaatasime ka seda, rõve suur asi oli 😃 väga ei mõista neid, kes sellest smuutisid teevad jne, aga no mida mina ka tean 😃
Järgnes 2 tundi veel sünnitustoas olemist, mille jooksul sain õmbluse, laps oli rinnal, last kaaluti ja mõõdeti. Talle tehti ka K vitamiini süst, selle jaoks olime eelnevalt nõusoleku andnud.
Laps ei tahtnud rinda võtta, nuttis päris palju. Pärast selgus ka, et see oli tingitud sellest, et ta oli palju lootevett ja minu verd alla neelanud. Eraämmaemand lahkus meie juurest pärast seda, kui perepalatisse saime.
Laps kaalus 3466 grammi ja oli 50 cm pikk. Üsna tavalised ilunumbrid. Kaalu osas vähemalt pidas poiss kokkuleppest kinni – leppisime kokku, et ma 5 kilost sünnitama ei pea 😃 Aga ikkagi, tundub ebareaalne, et ma pressisin pool meetrit ja peaaegu 3,5 kilogrammi enda seest välja.
Sünnitusjärgne aeg haiglas
Väike vahelepõige, räägin kiirelt ITK peretoast ja haiglatoidust, siis lähme sünnitusjärgsete teemadega edasi.
ITK peretuba
Peretuba näeb välja selline. Me tahtsime väga peretuba saada. See oli üks mu suurimaid hirme, et kõik toad on täis ja me ei saa seda. St seda, et ma oleksin pidanud üksi koos lapsega haiglasse jääma ja mees oleks pidanud koju tulema. Õnneks, meie eraämmakas broneeris meile viimase vaba perepalati, kui me haiglasse jõudsime (see oli kell 12.30). Kuulsin, et kell 14 sünnitanutele enam ei jätkunud. Veel üks positiivne asi, miks eraämmaemandat võtta!
Ma oleksin väga stressis olnud, kui oleksin pidanud kõike üksinda seal tegema. Minu jaoks oli väga oluline, et mees aitas ja toetas, sain natuke rahulikumalt sünnitusest taastuda. Eriti hull oleks üksinda olnud olla, kui on keiser. Siis ei saa ju kohe nii kiirelt liikuma ja last tõsta jne.
Peretuba midagi erilist ei olnud, aga need mõned päevad sai seal hakkama küll. Voodid, laud, toolid, minikülmkapp oli ka. Igas toas ka oma vannituba.
Haigla toit
Sööke ma ei pildistanud, aga olid sellised lastelaagrilikud söögid. Hommikuks puder, võiku ja kohvi, lõunaks ja õhtuks supp või kartulipüree või pilaff mingi salati ja magustoiduga. Ühel toidukorral päevas oli ka puuvili. Midagi erilist ei olnud, aga arvestades seda kui pirts ma söökide osas olen, siis isegi mina sain midagi süüa. Supist ja pilaffist nokkisin porgandid välja 😃 ja kui mingi poolfabrikaat kotleti analoogtoode ette toodi, siis seda ma ka ei söönud.
Poes me ei käinud eraldi midagi ostmas ja Wolti ka ei tellinud. Ainult automaadist ostsime mõned šokolaadid juurde.
Esimene ööpäev (pühap-esmasp)
Sünnitustoast viidi meid perepalatisse. Mul oli üsna nõrk olla, sõidutati mind ratastooliga. Kõndida sain mehe abiga.
Poiss läks tudule, aga mina magada ei saanud. Olin liiga ärevil ja ärkvel kõigest sellest, mis oli just toimunud. Heal juhul vist alles kella 4 paiku saime natukeseks silma kinni lasta. Enne seda lihtsalt ajasime mehega juttu ja arutlesime päeva sündmuste käigu üle. Olin õnnelik, et kuulasin oma ämmaemandat ja võtsin epiduraali vastu. Kes teab, muidu oleks äkki veel mitu päeva seal valutanud.
Hommikul kell 7 oli äratus ja kella 8 paiku toodi hommikusööki.
Poiss esmaspäeva hommikul oma papa peos. Nii tilluke.
Kuskil 9-10 tuli sünnitusjärgse osakonna ämmaemand meid vaatama ja õppisime nabahooldust, mäkude vahetust, silmade puhastamist jne. Selle kõigega tegeles haiglas oleku ajal mees. Mina tegelesin rohkem pikutamisega 😃. Nõrk oli olla, pesemas ja vetsus käia oli paras väljakutse. Kõht oli kogu aeg tühi, hormoonid möllasid (kord oli külm ja siis jälle higistasin kõik riided täis; lapselt vere võtmine ajas nutma jne). Olin õnnelik, et pesin enne sünnitust juuksed puhtaks, sest haiglas oleku ajal ma neid pesta ei suutnudki. Ma pesengi tavaliselt juukseid 2-3x nädalas, siis midagi hullu sellest ei olnud. Mind ajas ainult närvi, et mul olid küüned lõikamata. Need ei olnud küll pikad, aga kartsin last küünistada.
Sünnituse ajal mul väga suur verekaotus ei olnud, epikriisis oli kirjas 400 ml. Aga ilmselt ma nii nõrk ja kahvatu, sest mul vähemalt pool rasedust oli rauatase kehas väga madal ja alates jaanuarist pidin rauda juurde võtma.
Poiss ei tundnud ennast esmaspäeval hästi. Oksendas tumedat plöga – lootevedelikku ja minu verd, mida ta oli sisse ahminud sünnitusteedes. Lõpuks tehti talle maoloputus, magu oli ärritunud. Maoloputus meeldiv vaatepilt ei olnud. Tema ise küll ei karjunud, aga minul tõmbas emahormoonid käima ja nutu kurku. Pärast maoloputust hakkas tal oluliselt parem ja saime ta lõpuks sööma ka. Kartsin, et kuna ta esmaspäeval midagi ei söönud, ainult oksendas, siis on tal kaalukadu ka suurem.
Esimese päeva lõpus umbes sünnituse kellaajal kaaluti teda ka. Kuna ma ise kaalumas ei käinud, siis ma ei tea täpset kaalu, aga kaalukadu jäi sinna ca 4% sisse. See on üsna okei, normide piires ja eriti arvestades seda, et tal terve esimese ööpäeva midagi sees ei püsinud selle suure oksendamise tõttu.
Teine ööpäev (esmasp-teisip)
Teisel päeval käis meie juures imetamisnõustaja. Poisil oli imemisvõte õige, seega õnneks teda kuidagi õpetama ei pidanud hakkama. Kõigil lastel ei ole kohe sündides korrektne võte – kas lihtsalt ei oska või on nt keelekida.
Regulaarselt põiel käimine on ülioluline. Mina alguses eriti häda ei tundnud, aga soovitati iga 2-3 tunni tagant käia. Kui põis täis, siis emakas ei saa normaalselt kokku tõmmata. Just imetamise ajal on alguses ka emaka kokkutõmmete valu tunda. Ei olnud meeldiv.
Aga no imetamine, see on alguses ikka haigelt valus. Ja see võib olla kohe mitu nädalat (mõnel kuud) päris valus. Ei tea, miks lapse arenguks nii oluline tegevus peab nii ebameeldivalt algama. Päris paljud just sellepärast loobuvad ja lähevad piimasegude peale. Ma võtsin endale sihiks, et vähemalt 6 kuud võiks laps saada rinda, ideaalne oleks kuskil 9-10 kuud ja aasta on maksimum. 6 kuud hakkama saan, siis annan endale medali, 9-10 kuu pealt kuulutan end juba supermom-iks 🤣
Meie eraämmakas käis meid teisipäeval vaatamas. Muljetasime niisama, tema lapsega rohkem mingeid protseduure ei teinud. Mul tegelikult oli planeeritud visiit temaga selleks päevaks, kus pidime siis korrapärast ülevaatust tegema ja arutama sünnituse plaane, kuna tähtaeg lähedal 🤣 ilmselgelt olin oma visiidi ajal veidi kõrgemal korrusel samas majas juba 🤣
Päev läks üsna ruttu. Saime kulleriga lilli 💐. Tnx Kadri&Tarvo ja Silver&Triin lastega ning õde perega 💛. Mehe sugulased saatsid kingituseks nunnu tekikese ka, aitäh.
Kodus olles saime veel lilli – mehe kahest töökohast ja Marion saatis kimbu. Aitäh teile ka!
Kolmas ööpäev (teisip-kolmap)
Kuna lapse kaaluga oli kõik korras ning muud näitajad ka, siis anti meile juba tegelikult teisipäeval märku, et kolmapäeval võime saada koju. Öeldi küll, et hommikul selgub – kui kaalutud, temperatuur mõõdetud, lastearst üle vaadanud ja otsustanud. Lapse kaal kolmapäeva hommikul oli 3208 grammi. Sünnikaal peaks vastsündinul olema taastunud kahe nädala jooksul.
Ootasimegi arsti juurde minekut, kuid mingi hetk toodi üleriided meile tuppa ära ja siis saime aru, et suure tõenäosusega ikka kojuminek. Õnneks arst kiitis kõik heaks ja võisimegi lahkuda. Kuskil pärast lõunat saime koju minna.
Koju!
Kui 1.03 sain haiglas vannis ikka natuke päikeselist ilma ka nautida, siis kojuminekul oli ilm üsna kehv. Sadas ja sombune. Umbes nagu siis, kui haiglasse sõitsime.
Vasakul pildil vaatasin meie perepalati aknast, kuidas issi autoga ukse juurde sõidab, et saaksime vaikselt liikuma hakata. Parempoolsel pildil, sõitsime liftiga sünnitusosakonna ukse juurde – vabandage, et äraminekuks glämmi ei viitsinud teha 🤣 haiglas oli ikka wake up and no make-up kõik need päevad.
Kui koju hakkasime minema, siis mina hakkasin töinama. Kuidagi endiselt suur ärevus ja šokk oli kõigest sellest. Aga see emotsioonide korralagedus ja baby blues pidi alguses normaalne olema.
Uhke papa oma miniga ITK sünnitusosakonna vastuvõtu koridoris.
Kui koju jõudsime, siis kassid olid segaduses, et mis selles kiiktoolis nüüd sees on. Alguses ehmatasid ja olid uudishimulikud, aga nüüd täitsa kenasti kohanenud. Ainult see vist neile veel imelik, et miks hoomanid nüüd kogu aeg üleval on, nii öösel kui päeval 😁.
Hakkasime kodus vaikselt ümberkorraldusi tegema. Liigutasime lapsevoodi meie tuppa, kolisime mähkimisaluse vannituppa kraanikausile lähemale. Põhjus selles, et me väga palju niiskeid lappe ei kasuta, pigem peseme puhtaks 🙂
Koju jõudes kaalusin ka ennast. Kokku rasedusega võtsin juurde 14 kg, haiglast koju jõudes kaalusin 9 kg vähem (74 pealt 65 peale). Kindlasti oli kaalu mõttes kergem olla, aga sünnitusest taastumise mõttes olid jälle muud vaevused. Kõht oli pärast sünnitust ikka endiselt suur, selline äkki 5. kuud raseda oma, aga see hakkas järk-järgult üsna kiiresti kahanema. Praeguseks on lihtsalt pehme nahk jäänud. Loodan selle ka varsti trimmi tagasi saada. Ootan oma kahe kuu kontrolli visiiti, et trenniluba saada ja siis Kayla Itsinesi post partum kavaga hakkan hullu panema 🤣 (kui jaksan).
Koroona ja sünnitused
Tegelikult ma olen poisile tänulik, et ta otsustas tulla 39+2, mitte 41+2. Ma poleks ette kujutanud, et issi poleks saanud lapse sünni juures olla ega pärast meiega koos samas toas kõik need päevad. Issist oli väga palju abi ja suures osas tänu sellele ma pole nii stressis ka. Sain kauem uue olukorraga kohaneda ja natuke taastuda. Ebaõiglane, et praegu koroona tõttu ei saa tugiisikud sünnituse juures olla. Olgu, võib-olla nendel naistel, kes teevad seda mitmendat korda, on lihtsam sellega leppida, aga esmasünnitaja jaoks on tugi nii oluline. Pealegi kõigil ei ole raha, et eraämmakat või doulat võtta.
Kokkuvõtteks..
Võin öelda, et sünnitus oli üks kõige raskemaid asju, mida olen pidanud tegema, aga praegune periood on sellest hullem. Sünnitus oli nagu maraton. Võtad kokku ja teed ära. Lõpuks läks mul ju kõik hästi. Vigastusi minimaalselt, ämmaemanda tugi ja soovitused aitasid palju.
Hetkel on käsil 3 ja rohkem nädalat paranemist, rauavaegust, magamatust ja söögipiiramist. Kõige juurde veel lisaks õnnetu ja nuttev gaasivaludes laps 😔 Loodan, et varsti läheb paremaks!
Pikk jutt sai, aga oli sündmusterohke ka. Praeguseks kõik. Varsti loodan kirjutada esimese kuu kokkuvõtte ja muid teemasid, mida siin teksti sees lubasin.
♥♥♥
