Järgmise reisijutuna pulmareisi teine peatuspaik – Boracay saar, mis asub samuti Filipiinidel.
Kellel esimene lugu lugemata, siis reisi algusest jutt siin – El Nido reis.
Reisimise mõttes El Nido ja Boracay ei asu teineteisest väga kaugel, ca 1h lendu. Kui aus olla, siis ma ei teagi, kuidas muud moodi sinna saab. Lendab AirSwift ja piletid väga odavad ei ole.
Kaardil:
Kui neid kahte kohta võrrelda, siis El Nido on rohkem looduslähedane ja seda ala, kus ringi tuuritada, on päris palju. Boracay seevastu on väike saar, kõik turistide jaoks tehislikult sinna tehtud. Kunagi oli Boracay hull peosaar, 2018. aastal oli see saar 6 kuud kinni. Koristati ja tehti uusi seadusi jms, et kuidagi seda turisminduse poolt reostamist ohjeldada. Seal oli olukord tõesti hull. Esimese asjana sinna jõudes saime paberilipikud seadusest, mis oli hiljuti vastuvõetud – rannale ei või si**uda. Nagu päriselt v 😂 Mis kuradi inimloomad siin planeedil elavad, et selliseid seadusi on vaja vastu võtta.
Nüüd oli see peovärk seal üsna ohjeldatud ja mulle see sobis. Kuigi pean tunnistama, et ikkagi liiga peokas oli minu jaoks. No ma ei viitsi reisil väga möllu ja jooki panna ka. Tahan rohkem puhata.
Pinda käis see, et 80% sealsetest turistidest on hiinlased ja korealased. Mitte, et ma oleks rassist, aga seal nad käisid mulle pinda. Nad nügisid ja trügisid igal pool. Arvasid, et neil on kogu aeg eesõigus . Mina käitun teistega viisakalt ja ootan samasugust käitumist ka vastu, aga vist liiga palju tahetud 😃
Lend Caticlani ja hotell
Lendasime El Nidost Boracay kôrvalsaarel asuvasse lennujaama nimega Caticlan. Lend kestis 1h ja jubedalt raputas jàlle maandumisel. Need propelleriga lennud kohalike saarte vahel olid ikka ebameeldivad.
Lennujaam väga suur ei tundunud, kuigi suurem kui El Nidol ning nii kui lennukast välja saime, siis oli meile hotell juba transfeeri vastu saatnud. See oli mugav, muidu oleksime pidanud lennujaama juurest võtma takso, et sõita avalikku sadamasse, seal ootama mingit kohalikku praami, siis Boracay saarel uuesti takso otsima ja hotelli sõitma. Hotelli transfeeriga pandi lennukas meid auto peale, sõidutati kuskile sadama privaatalale, ootasime seal väikest paati 15 min ja siis 10 minutiga olime Boracayl. Sealt uuesti auto peale ja viidi hotelli. Transfeer oli juba hotelli hinna sees.
Boracay hotelli valiku tegin Lost LeBlanci videote soovitusel ja pean ütlema, et jäime rahule – hommikusöögi valik hea ja söök maitsev; teenindus oli hea; päeval sai snäkina popcorni ja jäätist süüa. Meeldis just see, et ei pidanud iga liigutuse eest pappi juurde maksma, vaid maksid ühe korra oma tasu ära ja asjad hinna sees.
Selline oli meie hotellituba. Puhas, ilus, heledates toonides.
Põhimõtteliselt sellised olid kõik mu päevad Boracayl 😃
Mis tegime ja nägime Boracayl?
Kui nüüd aus olla, siis me Boracayl midagi erilist ei teinudki. Enamasti päevitasime, ujusime, jalutasime rannas, sõime jne. Käisime ka vessut tegemas ühes baaris, mille nime ma ei mäleta.
El Nido oli kindlasti aktiivsem peatuspaik võrreldes Boracayga. Boracayl olime kokku 5 päeva – 30.03 jõudsime ja 03.04 läksime ära. Minu arvates ajaliselt oli täiesti piisav. Ja nagu enamik inimesi, soovitan ka mina olla El Nidos rohkem päevi kui Boracayl.
Mul liiga palju pilte Boracayst pole, sel reisil üldse enamasti filmisime. Aga tagasi tegevuste juurde!
Boracay rand
Rand oli ilus, pärast taasavamist kenasti hooldatud. Vesi sinine ja liiv valge, mõni ime, et ranna nimi on White Beach.
Boracay päikeseloojangud
Päikeseloojangud olid küll väga ilusad. Palju inimesi kogunes selleks ajaks randa ja mitmed käisid ka purjetamas. Rahvast oli rannas minu arvates liiga palju. Olgugi, et me külastasime seda tegelikult juba madalhooajal.
Aquanaut – kiivriga vee alla sukelduma
Üks äge tegevus meil tegelikult lisaks niisama puhkamisele oli ka – mees käis kiivriga vee all!
Algselt plaanisime koos minna ja ma mentaalselt olin juba üsna valmis põhja minema, aga mind ei lubatud. Meid sõidutati Boracay rannast paadiga Aquanauti sukeldumiskohta ning seal pidime täitma küsimustiku oma tervisliku seisundi kohta. Täitsin kõik ausalt ära ja kuna mul oli eelmisel aastal probleeme sisekõrvaga, siis mind ei lubatud. Lihtsalt nõme oli see, et selle küsimustiku nad oleksid võinud ju paluda täita siis, kui me piletid ostsime. Me käisime kohapeal ostmas neid pileteid, seega oleks ju saanud kohe öelda, et mina ei saa. Raha saime õnneks tagasi. Aga abikaasa käis kiivriga vee all ära ja talle meeldis. Ütles küll, et vette minek ei olnud kõige meeldivam kogemus.
Drooniga lendamine
Boracayl me otsustasime drooniga mitte lennata, sest selleks pidi loa saama linnavalitsusest vms. Leidsime suure hädaga selle linnavalitsuse koha ülesse, aga meil ei olnud drooni kaasas. Nad tahtsid saada konkreetselt meie drooni seerianumbrit loa peale. Luba maksis ka – mingi raha eest said loa ja siis iga päeva eest pidi veel lisaks maksma. Luba ja üks päev lendamist oli suurusjärgus 40 eurot. Tundus mõttetu maksta ja uuesti sinna linnavalitsusse sõitma hakata ei viitsinud 😃
Kaubanduskeskused, rahvamassid ja õhtused pralled
Arvasime, et lähme ühte suurde kaubanduskeskusesse, kuid tegelikult oli seal lihtsalt suur hulk kõrvuti paiknevaid poode. Näiteks, asus seal kaubanduskeskuses lisaks suveniiride ja riidepoodidele ka lihalett. Suht rõve?
Nagu eelnevalt mainisin, siis käisime ka vessut tegemas. Rahvast oli kogu aeg palju… Päris suur valu inimestel peol käia, kui pead väikese lapse sellise muusika saatel kell 00 suitsupilve ja purjus inimeste keskel joogitopsiga mängima panema.
Next up – Maldives!
Hotellist viidi meid kenasti jälle lennujaama ning ootasime üsna ootusärevalt minekut Maldiividele. Lend Manilasse lükkus edasi, see oli päris tüütu, aga õnneks oli meil piisav ajavahe lendudega, seega meid see ei mõjutanud. Manila kohalikust terminal 4 sõitsime bussiga terminal 3 ja ootasime lendu Kuala Lumpurisse.
❤❤❤
